Koroonaelu

 Ma eriti ei jälgi seda statistikat, mida siin uksest ja aknast püütakse kaela valada, saan sellega vastu vahtimist peamiselt autoga sõites, kui täistunnil miskised uudised tulevad, seega harva. Sageli nende numbrite juures on juttu kolletest. Meil on matusekolded, töökohakolded, lasteaiakolded, hooldekodukolded ja mõned peokolded... jäin aga mõtlema, et ei ole (vist) kordagi märganud juttu teatrikolletest (hooaja alguses küll vist ühes kollektiivis oli, aga publik asjasse ei puutunud). Või ma eksin? Kinokolded? 

Tallinn pidavat üks hirmus koroonapesa olema.

Nüüd, mil oktoober praktiliselt lõppemas, pean tunnistama, et olen käinud ca kümmekonnal etendusel ja kinos... ma ei tea, mitmel korral. Olgu, kinost ärme räägi, sest need saalid ei ole kuigi rahvast täis ja istmete vahed on üüratult suured, ent teatrisaalid on meil ikka maru kitsad ja maru täis ka, nentigem. Ma ei ole kordagi maski kandnud. Kokku olen 2020. aasta jooksul kandnud üldse  2 x, 3. veebr EMO-s, kui see suruti mulle ette alles pärast poolteist tundi mööda maja jooksutamist ja teine kord maikuus hambaarstil käies (jah, küsige minult nüüd, kuidas see protseduur välja nägi :)) Teatrisaalides on maskikandjaid, aga neid on siiski murdosa publikust. Desovahendi süütus läks mul samuti hambaarstil käies, seega maikuus, pärast seda pole ma oma nahale ühtegi desotilka lähedale lasknud. 

Tallinn pidavat üks hirmus koroonapesa olema. 

Kus on minu koroona, ma küsin? Ma elan täiesti tavalist elu ju. Käin kõikjal, kus tarvis. Maski ja desota. Kasutan trammi. Kolan Viru keskuses. Siiberdan kohvikutes ja turgudel. Istun kitsastes teatrisaalides, pidevalt kaks tundi järjest. Okei, mul ei ole kombeks seal ilma tungiva vajaduseta kõrvalistujaid suudelda ja võidu teineteisele näkku köhida, aga me oleme siiski võrdlemisi pika aja päris paljude inimestega väga lähestikku. Näperdan kõiki käsipuid ja ukselinke, ostukorve, viipemakset ei kasuta. Ma olen varsti juba aasta aega teinud kõike, mida ei tohiks teha.

Tallinn pidavat üks hirmus koroonapesa olema.

Kaks päeva olen tegelenud järgmise puhkusereisi kokkupanekuga, sest on tekkinud paar riiki, kuhu sisenedes ei pea olema tagataskus sertifikaati, et mulle on sukavarras ninna torgatud. Ma muidugi saan aru, et asjad võivad kiiresti muutuda ja ma ei pruugi kuhugi pääseda. Hetkel ei ole ma veel ka lennupiletite bronnisüsteemis seda viimast klahvivajutust teinud. 

Aga teatrist veel. Lippasime üks päev Draamasse "Võrku" vaatama. Jube. Ma aimasin, et see võib seda olla, aga no siis see T. sõber, kes on kõik Eesti teatrite etendused ära vaadanud ja paremad asjad ka kaks korda, läkski teist korda vaatama, et nii hea pidi olema... Näitlejad head, tohutu kaadervärk püsti aetud, aga ühtlane jauramine, kulminatsioone ei olnud, lisaks rõkkas publik iga jumala kord, kui peategelane "pask" karjus. Tulime vaheajal tulema, mida oleme teinud siiski haruharva. Profülaktika mõttes manustasin enne etendust ka džinni toonikuga, aga isegi see ei aidanud. Ma ei saa aru, mis on Draamateatris valesti. Seal on vägev trupp ju. Kas on repsi valik mööda või läheb lavastajatel midagi puusse? Nagu lati alt läbi jooksmine. Ja nii pidevalt.

Edasi tuli Linnateatri "Nad tulid keskööl", mida siis juba Salmes mängitakse, kuhu Linnateater vaikselt ka vanemad lavastused vist peatselt üle kolib. Teema on raske: natsid, juudid, vägivald, ahastus, emaarmastus. Kartsin veidi, ikkagi ligi 3,5 tundi õudu ja õõva. Aga lavastus ja teostus oli vägev ja puudutav. Lavastajat, heli ja valgust kiidan eraldi. Näitlejaid muidugi ka, aga need on meil enamuses imelised. 

Anu Lambist, kel olid pikad ja kandvad monoloogid, muidugi oli ääretult kahju. See on siiski suur saal, käsitletavad teemad on rasked ja see pisike naisterahvas pidi kogu saali peos hoidma. Anu Lamp seda loomulikult suudab, ent... kahel korral helises publikus mobiiltelefon. Pika monoloogi keskel. Kui Lamp seisab hiirvaikse (hiired ei ole ju kuigi vaiksed?) saali ees laval üksikus valgusvihus ja on iga rakuga selle ema nahas, kelle poeg on koonduslaagris, valitseb teadmatus, jõuetus... ja siis plärtsti! algab mingi tiriliri-lii...

Teise korra ajal oli Anu Lambi pilk päris hirmus, kui ta vaatas saali poole, telefoni omaniku suunas... ta oli pika monoloogi lõpetanud, oli kandev paus, mille ajal tema tegelane võitles, kas ta suudab tunnistada, et ta viimases hädas ka otse Hitlerile kirja saatis... Ta pidi selle kandva pausi järel selle pähe kulunud kirja ette kandma... ja siis jälle mingi tiriliri-lii... Mu meelest oli Anu Lambi pilgus hetkeks segadus, ta juurdles sekundi murdosa, kuidas toimida. Kas jätkata tavapäraselt, samas riskides, et saal on osaliselt peost libisenud. Või teha etenduses paus, kuni telefon on vaikinud ja ta saab jätkata, ent see tähendaks, et tema on rollist juba vahepeal väljunud. 

Ahh, kui marru ma sellistel hetkedel lähen. Ma ei mäleta, kas olen kirjutanud, kuidas meil Soonlepas kord "Muna" etendusel sama asi juhtus, etenduse lõpuosas, kus on pinev olukord? Laval oli sel hetkel vaid Uuspõllu kehastatav kõnevõimetu (sic!) helilooja, kes oma hääletus sisekosmoses eksles... ja siis telefon, vist esimeses reas. Kuna see laulis päris pikalt ja õnnetu vanainimene oli ka ähmis ja hädas ja ei osanud sellega midagi peale hakata, siis ruttas Uuspõld talle appi (endiselt kõnevõimetu, aga see-eest väga hea kehakeelega), sest no mis sul näitlejana ikka teha on? Pole ju mõtet diibi näoga ümber klaveri kõndida, kui tead, et ülejäänud saal vaatab ja kuulab moblapininat. Aga selgus, et ka tema ei osanud vidinat vaigistada, sõnatult püüdsid siis kõrvalistujalt abi küsida, see ka ei osanud... õnneks iga helistaja kannatus ju kord katkeb, aga jah... Kurvaks teeb ikkagi.

Sel nädalal, luban, rohkem teatrisse koroonat otsima ei lähe. Uueks nädalaks avastasin aga vabu pileteid "Monumendile". 

Elagem!