"Minu Praha"

 "Minu Praha. Tunnustamata geeniuse piinad" Katrin Pauts

Meie pehmoajastul mõjuvad kui sõõm värsket õhku Pautsi otsekohesed ja filtrita sõnavõtud. Mahedad lõpud, roosavahulised lilleväljad ja inimesed, kes iga asja peale wonderful hüüavad, ei käi kokku meie sünge ja tigeda krimikuningannaga. Õnneks. Ja tegelikult tundub mulle üha enam, et ega siin midagi väga sünget ja tigedat olegi, põhiliselt on lihtsalt ohtralt sarkasmi ja eneseirooniat, mille mõistmine käib kahjuks paljudele sageli üle jõu. Samuti ei väsi ma kordamast, et krimkad mul ei lähe sugugi, aga kui saaks Pautsi surudagi vaid elukirjandust kirjutama, olgu selleks siis reisid, olmeseigad või elulood, vahet pole, kõik see läheks kaubaks.

Prahast ma ei tahagi rääkida täna tegelikult, kuigi on sedagi. Ja muide, kui teil kipub tähelepanu hajuma või tahate igavat turismijuttu, siis selle on Pauts kohe algusesse sissejuhatusse ära kirjutanud, polegi rohkem vaja lugeda.

Mida ma aga eraldi tahaksin välja tuua, on eriliselt selge ja konkreetne loo telg: kirjanikud, tunnustus, kadedus... Jaa, ma juba kuulen tagaridadest hõikeid, et no nii pautsilik, miks see küll ei üllata. Ent ma vaidlen vastu ja leian, et ei maksa kohe raamatut lugemata tomatite järele haarata. See raamat on väga heaks vastukaaluks Kangro "Minu auhindadele" (kus auhinnad suisa vastutahtsi muudkui vupsavad näppu ja neid saab ka ise erinevates žüriides parembale-vasembale loopida ja natuke ka edvistada, kui ükstaskõik neist kõigist ikka ka on), seda oli ka väga vaja.

Ja muidugi Danielle! Ma ei tea, kas see käib kõigi kirjanike kohta, aga Pauts on kohe kindlasti see, kes vajab antikangelast. Eelmine kord olid selleks muhulased, seekord Danielle.

"Vihkan juba ette oma residentuurikaaslast Danielle´i, sest ta on suurest Kanadast ja loen tema tutvustusest, et ta on mingi tähtsana kõlava auhinna saanud, ja mu niigi habras enesehinnang vangub veelgi. Guugeldades näen kergendusega, et auhind anti talle ilmselt fakti eest, et ta on Québeci prantslane ehk kaitsealune vähemus nagu hallpea-rähn või rand-seahernes, mitte aga tingimata väljapaistev kirjanik."

Muide, Pauts kõneles sellest residentuuri Youtube´i videost, mida ta pole siiani julgenud vaadata (valetab, raisk!), ma küll vaatasin, lisaks vaatasin sinna otsa siis selle Danielle´i ka ära. Noh, kui ma juba enne vaatamist enam-vähem mõistsin autorit, siis pärast seda enesega rahuolust tilkuvat nägu vaadates, ma oleks ka tollele D-le mõne vingerpussi mänginud.

Mul on neid tsitaate õigupoolest hulgim, aga ma ei kavatsegi neid kõik siin letti laduda. Lihtsalt, üks tunnustav noogutus vahemärkusena veel õige ja terase tähelepaneku eest, seoses "BLM" liikumisega (lk 127), lugege ja mõtisklege korraks.

Tähendab, ma ei saa ikka veel lõpetada 

 Kõik need kõrvalepõiked seoses ühe teise toreda (tunnustatud!) kodumaise noorautoriga, kelles on Pautsiga sarnast teravust ja kes paneb nagu kuum nuga läbi või, need olid ka silmale head lugeda.