"Kentukid"

 "Kentukid" Samanta Schweblin

Kentukid, väikesed ja armsad inimesi hullutavad mänguasjad, on pöörase kiirusega üle maailma populaarsust kogumas. Eks selliseid interaktiivseid vidinaid ole ennegi olnud, ent sedapuhku on tegemist nn mänguasjaga, mida siiski juhib... teine inimene. Põhimõtteliselt ei saa sina kentukit ostes valida, kes sulle sattunud vidinat juhib ja ka see, kes kusagil ekraani ees see kentuki "on", ei saa valida, millisesse perre või riiki ta satub. No selline esmapilgul süütu värk, eks ole. Tegelikkuses juhtub see, mis taoliste asjadega ikka: tekivad süsteemi üle kavaldajad, hangeldajad, tasulised lisateenused, vabastusgrupid (mõte läks kohe loomakaitsjatele ja sarnase suletud ringi tekkimisele), pahalased jms.

Lugedes huvitas mind ehk vähem see kentukite tehniline ja korralduslik maailm, kuid märksa rohkem need inimesed ise. Kuigi tegelasi oli väga palju ja mingit mängulist või eriliselt põnevat otste kokku viimise võtet autor ei kasutanud, siis just see psühholoogiline pool oli huvitav. Millest kellelgi igapäevaelus vajaka oli, et endale selle lelu hankis või miks keegi arvuti vahendusel selleks kentukiks hakkas. Natuke pinnapealseks need sissevaated kohati ehk jäid, mõni küll joonistus paremini välja (nt Alina, Emilia). Oleks minu teha olnud, võinuks tegelasi vähem olla, need paremini välja joonistada ja põnevamad seosed üllatusliku puändiga luua.