"Vanja" Linnateatris (6.10)

 

Nii uus lavastus (esietendus 3. oktoobril), aga juba on senine kiire tagasiside väljendanud mitmeidki minu mõtteid, pean silmas Jelena Skulskaja arvustust Postimehes ja Danzumeest (hetkel ilmunud lühivormis instas, jah, Danzumees on ammu moodne teatriarvustaja ja annab eriti operatiivselt just selles kanalis tagasisidet). 

Ma ei saa öelda, et ma oleksin nii kohutavalt vanamoodne ja konservatiivne, et aegumatut klassikat ei tohiks uude kastmesse uputada (kuulge, ma olen suutnud taluda "Armujoogi" esimest armastajat, kes oli hoopis kaubanduskeskuse põrandapesija ja "Padaemanda" punamiitinguid ja lötakaid dressipükse!), aga seda tehes on tarvis eriliselt täpne olla ja oma joont siis läbivalt hoida. Praegune "Onu Vanja" uude aega tõstmine jäi kuidagi... poolikuks või ähmaseks. Sa võid ju provintsimõisa asendada moodsa(ma?) kurgivabrikuga ja Astrovi panna aktuaalsetel metsateemadel muretsema, aga lõpuni see välja ei kanna mu jaoks. 

Ja kas tõesti pididki kõik tegelased natuke nagu topakatena mõjuma? Nagu oleksid nad poolearulised :) Ainsana ei jätnud sellist muljet see majapidajanna või kes ta nüüd selles moodsamas variandis olema pidigi... 

Aga mis mulle meeldis? Meeldis ikkagi näitlejatööd jälgida. Hobuveski on nii intiimne ja kammerlik, kõik on justkui peopesal, ja see mulle passib kohe eriti. Ja kuna kevadel tekkis ikka päris korralik teatrinälg, siis ma võin nüüd praktiliselt kõike vaadata, valimatult. Kaks uut näitlejahakatist lõid samuti lavastuses kaasa ja ma pean tunnistama, et olid head. Kunagi oli mul uute tulijatega harjumiseks ikka omajagu aega vaja, no ei olnud kohe hoobilt päris see, viimastel ajal on aga igast lennust päris mitu sellist tulnud, kelle võtan kohe omaks. 

No ja olgem ausad, kurkide konserveerimist oli ju ka põnev jälgida - nad on lavale vedanud suisa kaanetamiseagregaadi. Ja Sonja segab marinaadi ja tõstab seda kastruliga konservikarpidesse ja kurke pistetakse püttidesse ja... 

Noogutan kaasa Danzumehele, kes tabas end samuti rõõmustamast, kui etendus oli kaval märgitust 10 minutit lühemaks "kulunud". Vahepeal läks seda potsikute ja kärudega jahmerdamist paljuks ja venima küll. Samuti kurtis ta pärast vaheaega tühjaks jäänud istmekohtade üle... jah, neid oli tõeoolest, aga ei ütleks, et just palju. Ühed lahkujad olid kusjuures teatriinimesed ise, nimesid nimetamata.

P.S. Tuleviku tarbeks (kui ma just jälle ei tõtta blogi kustutama:)) märgin ära, et võrreldes 22.09 teatrivisiidiga (Vene Teatris) panen kirja, et 6.10 oli lisandunud kehatemperatuuri mõõtmine ja ankeetide täitmine (mu abikaas, tõsi küll, ei märganud kohta, kuhu need pista ja pärast me enam viitsinud rahvamassis trügida ja need nüüd kahjuks rändasid täna prügikasti). 

Järgmine koroonaajastu teatrikülastuse protseduurilise info värskendus tuleb 10.10 Kuressaare Linnateatrist.