"Tritonus"

 "Tritonus" Kjell Westö

Seda Westö "häält", mida olen armastanud eelmiste raamatute juures, seekord ei olnud eriti kuulda. Tohutu äng ja muserdatus vaid. Mu silme ees olid kogu lugemisaja vaid tumesünkjad kaadrid... Nii raskemeelsed peategelased Brander ja Lindell, nende kodud, sünge metsatukk, ühised autosõidud pimedal metsateel kui ka keerulised ja rõõmutud inimsuhted (surmad, haigused, mahajätmised, üle ilma laiali lennanud lapsed, enesetapp, kogu komplekt, sõnaga)... oehhh.
Ja nagu sellestki ängist veel vähe oleks, pani Westö ühte patta ka kõik maailmas lähiminevikus juhtunud halva: terrorirünnak Zaventemi lennujaamas, #MeToo, Soome neonatsid, linnugripp, pandeemia, pagulaskeskused...
Kui nüüd püüda lõpetada helgema tooniga, siis võiks selleks olla raamatu kandev teema - muusika. Aga ka sellega oli see mure, et kui sa ei ole just saba ja sarvedega muusikas sees, siis on lehekülgedepikkustest kirjeldustest päris keeruline läbi närida.

Ehk ongi häda selles, et Westö üritas seekord liiga palju panna ühte patta kokku?

P.S. Pildil raamatu taustaks valitud Pärt pole seal juhuslikult, jah, Pärti on raamatus korduvalt mainitud, kuigi seda teost mitte.