 |
| Pühendusega varvaskingad aastast 1986. |
Üks suvine sünnipäevakink oli veel lugemata.
Stina Kase fotod on alati maiuspala, siin veel eriti. Ilus inimene kaamera ees, kel on, mida näidata, ja kaamera taga inimene, kes oskab sealt imesid välja võluda. Kaunis ümbrus veel lisaks sellele.
Jutupoolt on korraldanud Doris Kareva. Meeldis, et ei ole hoitud ranget küsimus-vastus vormi, vaid kohati on pigem vaba vestlus. Kusjuures ka kujundus toetab sellist vestlust, on muudetud sujuvamaks, üleminekud loomulikumad.
Kui mõelda sellele 10aastasele tüdrukule, kes Tihemetsa metsikust ja vabast lapsepõlvest astus Toompeal üle balletikooli ukseläve, siis... uhh. Seda ajal, mil 24/7 videokõned, isegi mitte telefonikõned!, ei olnud elu loomulik osa. Koolinädal oli kuupäevane, seega heal juhul kaks korda kuus istus väike Age Balti jaamas rongile, et sõita kolm tundi Pärnusse, kust ema-isa autoga veel 45 minutit koju sõita. Järgmisel päeval sama teekond vastupidises suunas.
ma alati mõtlen selliste asjade peale, kui siis pikaajaline abikaasa/elukaaslane uue noore naise ja laste kõrval meedias figureerib ja aina korrutab, kui õnnelik ta ikka on.
VastaKustutafuck, isegi kui, siis kuidas sa teed seda oma eelmisele elule ning kaaslasele.
See on väga huvitav, et sa selle praegu lauale tõid, või tähendab, imekspandavat pole siin midagi, sest tõepoolest neil päevil oli alles üks pikem persoonilugu meespoolest. Juhtumisi sattusin lugema nii siinset raamatut kui seda ajakirjalugu samal päeval, ja sealne avaldus riivas kohutavalt silma. Ehk isegi mitte see, et uue perega meedias on, see juhtuks varem või hiljem, tuntud inimeste puhul paratamatu, aga just see avaldus, et "me ei oleks pidanud abielluma" jm jutud. Tee oma peas ja edasises elus siis vigade parandus (kui vaja ja oskad), aga mis sa hakkad (avalikkuse ees) olnut maha tegema...
Kustuta