Lapsepõlveaegsed lastesaated on üks neist huvitavatest verstapostidest, mille järgi vestluskaaslast ajateljele asetada (no kui olukord selline, et vanust ei tea ega sobi ka küsida). Nende saadetega, mis olid "enne minu aega" on mul küll väheke keerulisem. Mõned saated on ka petukad, läinud aegu hiljem järgmisele või uuele ringile (nt Tipp ja Täpp). Siinses raamatus on valdavalt lood ajast enne mind või minu päris esimestest eluaastatest. Samas, vaadates kui hästi mõned lood või ütlemised peas on, siis järelikult elasid need vapralt edasi.
/just tšekkisin olukorda, mu 17aastane niudevili väidab, et teab kommilaulu, mille sünd peaks jääma kuhugi 1965. aastasse, ehk siis omakorda minu ema ülivarajasse lapsepõlve. Tõsi, Tipp ja Täpp olidki ühed sellised, kes läksid vist 1980ndatel uuele ringile, seega teatav laulu elustumine võib sellest tuleneda/
Siinse raamatu saadetest on kõige kuumem kraam mu jaoks ilmselgelt "Mõmmi ja aabits". Kusjuures loen raamatust, et meenutatakse Jänku-Juta maski silmavaadet, mis - kui nüüd selle pilguga vaadata - on tõesti jube :) Aga kui keegi lapsele sellist hirmumõtet pähe ei pane, siis nagu ei tulegi selle peale.
Südamelähedasem oli kindlasti hoopis "Kikerikii!". Ju see väike Reelika/Mae samastas end Anna-Liisaga. Tänasel päeval sisust küll suurt mäletamata, siis laut ja Rott olid kindlasti minu lapsepõlve olulised osad. Tunnistan, nende ridade kirjutamise ajal ma veel raamatus olevaid "Kikerikii!" ruutkoode pole avada tahtnud. Igaks juhuks.
Lõbusamate teemadega lõpetades, siis Eve Viilupi "püksid paistavad" nali oli raamatus hea. Või siis hernekommide külvamine. Ajal, mil maiustusi kuigi vabalt kodus vaagnal ei olnud, hernekommid olid aga vist ju võrdlemisi kättesaadavad, lisaks oli tollaste (maa)laste jaoks herneste mahapanek ilmselt tuttav, võis küll tekkida kiusatus nende kasvatamist ise proovida :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar