Mina, Silvia

Lugesin kiiresti ja huviga. Õigus on ses suhtes Pautsil, et sul peab selle raamatu vastu huvi olema, pead sihtgrupp olema. Ma siis vist olen. Mulle on Silvia Ilves ikka meeldinud, olen vahelduva eduga jälginud teda instas, "Klassikatähtedes" ja ka saatesarja "Üks nädal Silvia Ilvesega" vaatasin omal ajal ära. Muidugi ma ei ole temaga alati 100% kõiges samal meelel (kellega oleksin?), mõne asja peale mõnikord kergitan kulmu, aga üldjoontes siiski-siiski. Ma tunnustan tema annet ja töökust muusikuna. Ma tunnustan teda nelja lapse emana. Ja siinkohal ei räägi me lihtsalt neljast kuidagimoodi vegeteerivast poisivolaskist, vaid õige mitu neist nopivad juba mõnda aega ise konkurssidelt kõrgeid kohti - keegi kuskil peab midagi järelikult õigesti tegema, kas pole? Nüüd võivad muidugi hüpata põõsast välja need, kes laste tagant utsitamist ja saavutusihalemist hukka mõistavad, ent laste kasvatamise üle ma täna diskuteerima ei hakka. Ma tunnustan tema energiat ja pealehakkamist ja julgust vastuvoolu ujuda. Kui mõne inimese saavutuste puhul saab öelda, et noh, tema nimi avab talle uksed, siis Ilvese tegevusväljal on vist pigem vastupidi - tema temperament ja sirgjoonelisus ja tekkinud kuvand on hoopis takistuseks, mistap tuleb kordades rohkem end tõestada. Kahtlustan, et ei ERSOsse ega rahvusooperisse võeta tööle poognaga haledalt ukse taga kraapides.

Selle kirjastuse edevaks motoks kipub olema, et kõik raamatud on neil kangesti "ausad". Silvia puhul, muide, on see ka õigustatud loosung. Isegi kui sulle võib korraks tunduda, et kas kollane meedia pole Silviat juba küllalt läbi hekseldanud, siis jah, siit raamatust koorub vist veel uusi asju. Kas neist peab ikka rääkima, võib nii mõnigi õigustatult küsida. Ei pea, aga võib. Ja kellelegi on neist juttudest lohutust või abi, loodetavasti. Näiteks varateismelise Silvia kodunt põgenemise lugu. Mõnes mõttes tahaks, et seda loeks metsikute pubekate vanemad, ent miks mitte ka mõni sarnases olukorras pubekas ise. Mõttekohti jagub siin mõlemale osapoolele.

Ka suhete üle võib ju lõputult jaurata, aga mis mõttega. Elus ennegi nähtud, et no mõni sugugi ei leia õiget kaasteelist. Või leiab, aga kohe kuidagi ei püsi need. Kus on viga, tont seda teab. Kas sellest peab ilmarahvale kuulutama? Ei pea, aga võib. Kohati mulle tegelikult isegi meeldib, et asjaosaline võtab meedialt kaevamise-nuhkimise rõõmu ära, laob hoopis ise kõik letti :) 

Ilvese lapsepõlv on veel omaette teema, siit leiab palju mõtteainet distsipliinist, järjepidevusest, religioossusest, omamoodi emast ja isemoodi isast. Leidsin end korduvalt mõtlemast, et kuidas siis seda metsikut hobust taltsutada, eriti pöörases teismeeas? Peaks piire ehk rohkem seadma, ent kohati loed ja mõtled, et äkki vanemad just nimelt pingutasid üle. Mida rohkem nad teda raamidesse surusid ja nuhkisid, seda enam mässas. Lisan ka kohe ära, et sealjuures ei ole ta see inimene, kes karjääri edenedes vanemaid süüdistama kukuks, vastupidi, ta mainib neid korduvalt kiitvalt ja austusega, lisaks suudab paljulapselise pere peana nüüd omakorda paralleele tõmmata, mõista ja hinnata.

Kaanepilt alguses mulle ei meeldinud, oleks midagi silvialikult metsikut ja kirglikku soovinud näha (koos pilliga! veel parem - jooksmas vanalinna tänavail kahe tšellokasti ja kompsudega, muide, korduvalt nähtud vaatepilt, ta päriselt ka elab sellist elu, mitte ei poseeri vaid telekaamera ja ajakirjanduse jaoks), aga raamat avab ka selle valiku tagamaid, seega ei saa vastu vaielda.

Goodreadsi hinne näitab, et üks kröömike jäi viiest tärnist puudu, ikka see tehniline pool paraku. 

Mul hakkavad kodus pildistamiseks tarvilikud pillivarud ammenduma, seega peaks uute teemade poole liikuma.