Kanaaridel pole ma käinud, Kanaare pole ma näinud. Mingil seletamatul põhjusel ei isuta, lugeda võin aga siiski.
Pika staažiga giidi Evelyn Karlssoni tekst on hoogne, humoorikas, ütleks, et ehk koguni ebanaiselikult irooniline (see on mingil põhjusel meil natuke nagu taunitud, ometi mulle meeldib ja ootaks seda rohkemgi, miks ainult mehed võivad kirjanduses teravad olla, ah?), aus ja vahedalt otsekohene. Kõige enam saavad seda otsekohesust tunda muidugi teised kolleegid, vähem kliendid ja kohalikud. Tegelikult see ühe hirmus eaka draakonipuu vanuse ümber jauramine tegi mulle suisa nalja (täpsustan, et teised giidid ajasid siis väidetavalt udujuttu). Mõni mõis, kas tuhat või kaks tuhat aastat :) Nojah, lõpuks tuli välja, et hoopis nelisada aastat. Aga muidugi saan ma aru, et giid peab täpne olema (paluks laulda Karl Madise häälega).
Selline tore minukas, tutvustab natuke iga saart, mainib mõnd olulist kohta, mis üle vaadata, mõnd iseloomulikku nähtust, sööki-jooki (Lanzarotel näiteks titetegemise vein!), olulisi näpunäiteid jms. Päris palju on giiditööga seonduvaid seiku, aga kinnitan, need ongi raamatu kõige magusamad kirjakohad. Üldiselt ma kardan giide kui tuld (nende peamine surmarelv on ju kotitäis aastaarve, mida sulle monotoonselt ette leelotada), aga mõeldes praegu siinsele tekstile, siis seda giidi ma ehk isegi julgeksin pruukida.
Kui midagi oleks ehk rohkem tahtnud, siis sellist kohalikku eluolu, millised nad siis päriselt on, need kanaarid. Samas võimalik, et tehes giiditööd teiste välismaalastega ja lisaks nokitsedes toanurgas tõlkimistööd, siis ju ei saagi palju kohalikus elus kümmelda. Elukaaslane küll oli üks baskilaadne tegelane, aga teda vist liiga palju ei tahetud mängu tuua. Arusaadav. Aga ei, tegelikult ma ei kurda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar