Napoli

Veider lugu, aga ei jooksnud hästi. Lõpuni siiski lugesin, sest olin praamile-bussile aheldatud. 

Siin on asjalikku teavet, üldist jalutamist, näpuotsaga isiklikku. Napoli on mulle väga meeltmööda linn, samas ei ole ma seal nii pikalt aega veetnud, et minu enda Napoli võinuks lugemist segama hakata. Kindlasti mitte. 

Ometi ei suutnud raamat mind kaasa haarata. Ehk on asi selles, et siin ei olnud lugusid, oli vaid kirjelduste kaudu pinnal libisemine. Lugejana mõistsid, et autor vist seda linna armastab, ent seda armastust ta edasi anda ei suutnud/tahtnud.

Endale märgin üles raamatus mainitud da Nennella söögikoha, mis, nagu selgub, on õige kuulus. Meie sattusime sinna mingi suvalise uitamise käigus, kohast midagi teadmata. Juhindusime vaid sellest, et kui on palju rahvast, siis peab sel põhjus olema. Interjöör polnud atraktiivne (mis on sellistes maades hea märk), ent jooksusammul liikuvad punasärgilised mehed püüdsid pilku - nad laulsid, karjusid, tantsitasid naiskundesid, askeldasid köögis jne. Jootrahakorvi nägime ka. Välismaalasi eriti ei märganud, itaallased tundusid aga täpselt teadvat, kuhu ja miks nad tulid.

Aastal 2021 oli menüü juba nii pikk.