Kährikkoerad polegi maja üle võtnud

Ei läinud päris kaht kuudki, et uuesti saarele saada.  Tegemist siis teise päevaga, mil piiranguid leevendati ja loomulikult oli sadamas tavapärasest veidi enam sõidukeid. Eks hetkel ole muidugi ka neid reise päevas harvemalt. See põhiline reisijatesalong ja toitlustus on endiselt maas, aga võtsime targu Uuemõisa Coopist head ja paremat. Polnudki aastaid enam autos söönud, romaaaantika missugune :)

Hiiumaa oli suht sama kohapeal, Tubala vai teeb endiselt head tööd. Veider on, et sinililled ikka veel õitsevad... Ma tegin pildi vabariigi aastapäeval, mil meie karjatee sinililled suurte õienupsudega olid, see teeb siis juba praktiliselt kaks ja pool kuud tagasi... Ja nüüd teeperved sinetamas. On see võimalik?

Ka mürklid peavad end eeskujulikult üleval. Kui eelmisel aastal ilmus ühtäkki hoovile üksainumas, ja sellegi leidsin viimasel minutil, võrdlemisi kuivetunud seisundis, siis seekord koguni viis kena isendit püsti keramaja kõrval. Ma loomulikult rivistasin need kenasti üles ja läkitasin fotod Viljandisse emale, et ta ahastusse langeks :)
Täna kavatsen need pannile ajada, aga kuna kolmel neist ei ole jalg eriti nagu näha (ja ma ei saa ju väga altpoolt uurida, sest ämblikud kargavad kohe ninna), siis eks see väheke riskibisnes ole. Ilmselt teen enne hüvastijätukõned kõigile lähedastele ära.

Ühtlasi talletan ajalooannaalidesse, et eile oli esimene alasti ringi lippamise ilm ka. Tõsi, ehk on seda varemgi olnud, aga noh, mind ju polnud siin :)

Tegelikult ma panen siia ikka mõned pühapäevased Viljandi pildid ka. Ilm oli pildistamishetkel kahjuks pilves, tegelikult oli Viljandi kordades ilusam, kui fotodelt paistab.

Kassisaba ja villa Rosenberg

Minu noorusajal oli see popitajate meeliskoht

Mu lemmikvaade Viljandis - on alles maastik, eks ole!

Mina ja mu truu Viljandi sõber

Tüdrukud kui oreliviled