24.12

Tallinn-Tartu maantee näitas 24.12 mõlemas suunas autokolonne. Kui jaan viib inimesed linnast välja, siis jõul nii selgelt ei eristu, voorimine käib igas suunas. Tunne on nagu kõik tallinlased põrutaksid pühadeks maale ja kõik maainimesed pühadeks linna. 

Iseenesest veider jõuluilm. Kui Hiius oli päike, Tallinnas pigem pilves, aga mingeid helgemaid toone isegi viskas taevasse, siis poolel teel Viljandisse hakkas mingit jama alla tulema.

Viljandi oli nii väljasurnud, et veidi isegi kõhe ja müstiline. Ma saan aru, et päevasel ajal kõik moorisid liha ja praadisid vorste, aga et õhtul keegi seda kõhutäit maha jalutamas polnud, see oli veider. Ma nägin seitset inimest (lisaks meie vahmiilile) ja mõnda autot. Kõik. 

Õhtuse Viljandi vaib haakus väga hästi äsja loetud "Minu Viljandiga". Ise ma Viljandit just udusena ei mäleta ja imestasin, kuis herr Petrone seal alailma udus eksles, aga jah... selgub, et viimaste aastatega on Viljandi ja udu tõepoolest kokku kasvanud.

Vabaduse plats on ka vahepealse ajaga muutunud. Üks maja on maha võetud (mis alumisel pildil oleks muidu vasakus servas). Maja, kus ma käisin esimest korda kunstinäitusel (oli seal tõesti mingil ajal galeriilaadne asi?), äkki ka Statistikaametis mingil koolitusel (jah, ma olen kunagi osalenud põllumajandusloendusel küsitlejana, Viljandi linnas (!!!) ja mul on siiani nende paari tänava vastu allergia, mille ma siis majast majja läbi käisin :)), aga see ettevalmistav koolitus võis ka kõrval majas toimuda... Igatahes maja ei ole enam, autoparklast on saanud esindusväljak ja jõulupuu on traditsiooniliselt ikka püsti.

Igaks juhuks pildistasin ka lund, sest oli hirm, et see võib tänavu ainsaks lumelaiguks jääda.

Üks ilusamaid uksi muidugi ka pildile püütud. Kui loete "Minu Viljandit", siis see on ka üks oluline tegevuspaik raamatus, lisaks andnud paar väga mõnusat tegelast raamatusse (need, kes alati veiniga välja ilmusid:))

Esimest korda märkan, et Fellini nime lõpus on punkt... huvitav, miks?

Viljandi kaubamaja kaunistab igal aastal jõuluks vaateaknad. Mitte igal aastal ei ole mul õnnestunud neid nägema sattuda. Tänavu siis vanad jõulupostkaardid inspiratsiooniks.

See kass alloleval pildil ei ole enam kaubamaja vaateaken, vaid Rohelise Maja kohvik. Jah, te olete harjunud kohviku kujutamist alati teistsuguse nurga alt, aga saab ka nii. 

Taas üks raamatu tegevuspaikadest, õigupoolest nimetab autor seda Kuldset Kringlit ehk Ormissoni suisa oma kirjutustoaks.

Ah jaa, lisaks udusele outfit´ile on herr kirjanikul ühes asjas veel õigus - kütmise lõhnad. Sa jõuad ühe korstna piirkonnast vaevalt välja, kui juba on järgmine tossuala ees. Sütt ja puid ja miskit kolmandat veel. 

Igaks juhuks mainin, et see hüppaja ei ole mina...

No ja näete nüüd ise, et jõuluime on olemas :) Ringilt tagasi jõudes oli ka kergemat sorti lumevaip maas :) Aeg risalamande kallale asuda.

 Ja kes ei mäleta "Minu Taani" raamatust seda magustoitu, siis siin väike mäluvärskendus:

"Taanlaste jõuluõhtusöögi põnevaim ja ühtlasi ka maitsvaim osa on magustoiduks pakutav ris à la mande, riisipuding mandlitega, millele valatakse peale kuuma kirsikastet. Mandlite hakkimine selle pudingi sisse on perenaise jaoks paras kunsttükk – need peaksid olema piisavalt peeneks hakitud, et nende hulka peidetud ainuke terve mandel oleks ikka tuntav. Samas peaksid hakitud tükid olema ikkagi nii suured, et kausist endale portsjonit tõstes poleks võimalik pelgalt vaatlemisega eristada tervet mandlit. Sest kes saab terve mandli, saab üllatuskingituse. 

Nii ongi ris à la mande’i sööv seltskond üks üsna kummaline nähtus. Oma kaussi mandlit jahtides läbi sonkida ei ole mõtet, sest kõik jälgivad kõiki ja leidja oleks koheselt ka teistele teada ning edasi enam ei söödaks ja ühesõnaga – kogu lõbu oleks ruttu otsas. Seepärast on oluline mandli avastamisel see info esialgu vaid enda teada hoida ja lasta teistel edasi süüa. See omakorda eeldab, et tuvastamise protseduur tuleks läbi viia suus, sealt meeldivat üllatust leides tuleb manada ette kõige ükskõiksem nägu ja üritada edasi süüa, samal ajal põses mandlit peites."