25.12

 Mõnel pühad unustatud, mul ikka veel, mida meenutada :)

Kuidas Viljandis on see aastalõpu paugutamine nagu ennevanasti. Öösel oli kohati tunne, et sõda lahti, lisaks ebameeldiv tunne, et võib aknast miskit sisse lennata (meenutame, on juhtunud, oli see alles mullu või tunamullu...).

Ja siis see lumivalge hommik, millest ma vist pilti ei teinudki... Lauale tulid kodukootud kartulisalat ja kalamari ja Oru Pagari tšilli-hapusai, Rohelise Maja pardipasteet ja... no mul ei olnud mahti pildistamiseks lihtsalt, saate aru, elu trügis vahele ju.

Ma sõitsin Viljandist välja ja mõtlesin... mõtlesin enda ja Justini ja muu ilma peale. Et Viljandisse minnakse surema. Kuigi see on tore, armas, väike ja oma, siis... seal on vist tõepoolest hea surra, mitte elu nautida. Sa vindud ja susised vaikselt, ent järjekindlalt, elu läheb sinust sisinal välja. Sa vajad vahepeal verevahetust, värskendust. Siis on seal jälle hea.

25.12 oli Pärnu ostetud tühjaks: a) lõhest, b) forellist, c) pardifileest, d) pardikoibadest (olgu, ühes sibula-seene paneeringus olid, aga ma ei usalda paneeringuid ja valmismarinaade). Ühest poest leidsin  sea sisefilee, parem ikka kui lausrasvaralli.

Lihula see on valu. Uskumatu asula, nii ilus, nii mahajäetud. Millised majad, milline ajalugu... ja siis need räämas hooned, puha müügiks.

Pärnu poole. Tee on täis politseipatrulle. Praamile minutipealt, nagu ikka. Kassast jagatakse küpsikuid, armas žest.

Ja see igihaljas rohi, hakka või ise sööma.

26.12 oli ka siin lumi. Uskumatu. Lumi sai meid kõikjal kätte.

Ja see valgus ja vaikus...