Milla ja mere lapsed / Schaap

 No oli see vast raamat! Ja mitte ainult sellepärast, et see on Kairi tõlkedebüüt (juhuu!), vaid selle algus oli nii kurb, trööstitu, ebaõiglane, ülekohtune, ängistav, vägivaldne... Sõnaga, hirmus vaevaline algus ja ma võitlesin sooviga raamat pooleli jätta, sest minu kurbuselimiit on ääreni täis nagunii.

Ja siis hakkas vaikselt kerima... nagu jooksulindil (mitte et ma kunagi mõne säherduse peal oleks käinud, see on ju sport, see väsitab, see paneb higistama!), et plaanid hoo maha võtta, aga veel pole maha astunud, aga see va lint muudkui veab sind edasi ja sa pead ikka ka kaasa astuma, ja siis läheb veelgi põnevamaks ja sa loed aina kiiremini ja kiiremini ja kell näitab mingi kolmveerand ööd juba, aga sina ikka loed. Ise veel mõtled, et see on ju vist lasteraamat, et mis mõttes sa ei saa käest panna :)

Ma seda vastutust ei võta, et julgeksin öelda, mis vanuses lapsele/noorele see võiks sobida. Pigem vanemale eale? Sellisele, kes on lugenud "Väikest merineitsit" ja mõelnud, et aga millist elu see merineitsi siis väljaspool veteilma võiks elada? Kuhu ta seal sobituks, kas tõesti laadatrupi ebarditelki ühes Siiami kaksikute, lindnaiste ja kääbustega? Ja loogiliselt võttes ei ole ju olemas vaid näkineiud, vaid ka näkipoisid? Igatahes kui tuletornivahi tütar Milla asub Musta Villasse, tuleb tal nende teemadega veidi lähemalt tegelema hakata. 

PS. Veidi kulmukergitust ja mõtisklemist vajas ka p-maiguline hetk, seda ma oma peas veel päris selgeks ei ole mõelnud.

Tuulelohed / Romain Gary

 Normandia. 1930ndad, ja siis sinna otsa juba sõja-aastad. Suur ja sõge armastus, mis tärkab poisiohtu Ludovici südames ja kestab sõltumata pausidest ja välistest oludest kuni... ei, ma ei räägi lõppu ära.

Aga mitte ainult. On ka tuulelohed, kõige algus ja kõige lõpp. Tuulelohesid valmistab Ludovici onu, kellel väidetavalt kruvid logisevad. Ja kõik nad, nii tuulelohed kui ka inimesed, ihkavad sinna suure sinise poole... Ja kõik, mis tõuseb üles, peab kord ka langema... Vahel tuuakse suure sinise poole valla pääsenud tuulelohedest tagasi vaid räsitud tükid, teinekord lähevadki nad kaotsi, mõni muu kord jääb suure sinise poole ruttamisel söakusest puudu... Nõndasamuti on ju ka nende suurte unistajatega, nõndasamuti on ka Lilaga, Ludo suure armastusega.

Tuulelohed aitavad nii vastupanuliikumises kui ka lihtsalt tuju üleval hoidjana sõjaajal.

Hea oli lugeda.

Ajad

"Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" J. Jonasson

Teine tiir lugeda, seekord valjusti. Sama hea nagu eelmisel korral, ent uusi kihte ei avanenud (nt "Vanaema saatis mind ütlema..." puhul hakkas teisel ja valjusti lugemisel hoopis uus maailm avanema). 

Tõsi, tänaste sündmuste valguses on neid viimase +/- 100 aasta poliitilisi sündmusi huvitav sedasi kompaktselt lugeda. Tuleb nentida, et õppetunnid on omandamata ja kõik pöörleb samas rattas edasi. 

"Kassikangas" Kurt Vonnegut, Jr.

Kompu. Kuigi siin on fantastikasugemeid, siis tulin toime :) 

Särtsakalt satiiriline dialoog, ohtralt musta huumorit ja ühiskonnakriitikat (ajatu, kehtib ka täna).

Nauding heast tekstist.

Tõsi, mingites detailides ja kirjeldustes leiab kattuvusi "Galapagosega", seega ei tasu sama kirjaniku teoseid järjest lugeda.

Üle mitme aja taas Hiiumaal. Väga vaikne siin seekord pole, olid tormipäevad ja siis hävitajad. Möödas on ajad, mil sai kurdetud nende hommikuste lendude üle, nüüd harjutavad nad ööpimeduses. Seega salvestamisest ei tule saarel suurt midagi välja. Mõneti veider, kas pole? Et Tallinna kesklinnas on ümbrus vaiksem kui siin saarel. Aga on nagu, on (nagu ütleb ka salvestatava raamatu saja-aastane peategelane).

Uutest kogemustest. Proovisin esimest korda ära raamatukogu avatud teenuse. See ei ole siis pelgalt tagastatava raamatu ja/või laenutatava raamatu ise piiksutamine ja programmis vormistamine, vaid noh... sa lähedki väljaspool raamatukogu tavapärast lahtiolekuaega ja teed need toimingud. Äärmiselt vajalik ja mõistlik teenus, ma ütlen. Eriti suviti olen olnud hädas, et no ei ole mahti päevasel ajal hoovilt lahkuda ja ikka juhtub see Kärdlasse minemine jääma sinna kl 20-21 vahele (toidupood on ju lahti, pesumajja saab samuti ööpäev läbi). Päris öösel raamatukokku siiski ei lasta, aga kella 6 - 22, abiks kõvasti. 

Mul läks küll see külastus veidi lörri, sest ma suutsin masina segadusse ajada. Ei saanudki aru, kas talle ei meeldinud tagastatav raamat või minu ID-kaardi pilt. Ja broneeritud raamatuga pidin seega niisama lahkuma, nüüd ootangi, et kas mind esmaspäeval viiakse kinnimajja või miskit...

Vanad rajad

Olen end jälle leidnud mõned korrad "vana" koduraamatukogu külastamas. Raamatukogu tagant leidsin sellised poisid. Nad on seal vist küll juba päris mitu aega õilmitsenud, aga no ma ei lähene tavaliselt sellele majale sealtpoolt.

Ja mõni lõuna olen kõmpinud sinnakanti lõunatama.

Ja mõni päev lihtsalt sealtkaudu oma kõnnitiiru tegema. 

Veider...

Soodushinnaga sõit / Mazzarella

 Mazzarella kirjutab nii, et tegelikult polegi vahet, millest ta kirjutab, ikka on hea lugeda. Vahepeal noogutan kaasa, siis jällegi saan põnevusega teada, kuis on asjad Soomes, Rootsis, Taanis. Sama lugu oli mul ka selle vanaema-raamatuga. 

Seekord teemaks pensionile jäämine ja pensionär olemine (mul on veel veidi aega, ent miks mitte end harida :)), aga loomulikult põikab ta nende mõtiskluste käigus ajas tagasi ja edasi, kõneleb muudest argistest tegemistest ja juhtumitest. Ja nii nagu vanaema-raamatus andsid tooni mitmed abielud ja lahutused ja kärgperendus (seal oli veel vist ka juuditarist minia mängus, kui ma nüüd ei eksi), siis nii on siingi.

Hästi tore on ka läbi raamatu vaadelda, kui kergesti võib tekkida see "vanasti oli parem"-suhtumine. Ja siis Mazzarella teadlikult suunab end teisele rajale: ei olnud parem, oli teistmoodi. Paljudele nähtustele ja tunnetele leiab ta põhjenduse kiiruse muutumises (varem oli kõik aeglasem). Mõelda vaid, ka leinaaeg oli varemalt pikem. Nüüd ei ole enam aega pikalt leinata.

Seega võin endiselt nentida: andke mulle veel Mazzarellat eesti keeles, palun!

PS. See on nüüd taas kord selline raamat, kust saab hulgaliselt lugemissoovitusi, sest kirjandusteadlasele kohaselt on siin päris palju viidatud teistele maiuspaladele.

PPS. Ma tegelikult ei arva, et suurendav peegel oleks pensionäride teema, see on niisama ka hea tarbeese.

Teatrit kröömike

 72 päeva / Ojasoo / Semper

Lavastus on tõukunud Nellie Bly "72 päevaga ümber maailma", kuid väga palju otseseid seoseid pole mõtet otsida. Vähemalt minu jaoks ei näidanud need Nellie teel kohatud naisi, pigem võiks öelda, et meile näidati naisi, keda Nellie oleks võinud kohata, kui ta oleks teekonnal läbi ajaloo, tänaseni välja.

See kõik oli nii haarav (ma küll pelgasin, et kuidas ma kaks tundi padjakohal vastu pean ja mis mu selg selle peale pärast kostab) ja nii ängistav ja nii nukker. Eriti, mis puudutab naise keha kasutamist.

Ainult neist kõrvaklappide jagamise mõttest ma ei saanud hästi aru... neist oligi vaja ju vaid paar minutit üht lugu kuulata... või ma magasin midagi maha? Aga siis magasid ka kõik teised midagi maha :)

Balti tragöödia

Jälle üks suurejooneline ja puudutav lavastus. Võimas visuaal! Kiitus nii lavakujundusele, kostüümidele ja sisukale dialoogile. Tekst, muide, äärmiselt päevakajaline. Ajalugu kordub, võib vaid taas tõdeda. Katkud, sõjad, poolte valimised, ässitamised...

Kui vähe on seda lavastust mängitud ja kui tühi oli saal...

Paul / Dagmar Raudam

Poistele, kes ei osanud elada

Iga inimene on Lugu. Mitte ainult selles mõttes, et sündis siis ja seal, oli pärit sellisest ja sellisest perest, abiellus sellega ja tollega, töötas sellena jne. Inimese Lugu on valikud ja murdepunktid. Vahel nii pisikesed ja haprakesed, et sel hetkel ei saagi aru, et tegemist on millegi suure ja olulisega. Või saatust määravaga.

Pauli lugu on just nimelt selline. 

Nii et kui sa oled kunagi hetkeks seisatanud ja mõtisklenud, miks üks või teine inimene on just selline nagu ta on, siis võiks sulle "Paul" meeldida.

"Paul" on kurb ja valus ja õrn raamat. Nalja ja rõõmu siin eriti ei saa, kuigi seda on ta elus kindlasti ka olnud. Sellest on autor kuidagi kergemalt ja lühemalt üle libisenud. Tundlikult vahkvalusad kohad on kuidagi eriti luubi all ja detailirikkalt välja kirjutatud.

Äng ja õndsus / Mason

 Milline hurmavalt kurb ja lõbus raamat. Rasked teemad vaimse tervise hädade, pere- ja muude suhete, lastesaamise jm argielulise näol on valatud võluvalt humoorikasse kastmesse. Paluks rohkem selliseid.

PS. Kui ma kohvikus kaaslast oodates seda lugesin, tuli ettekandja ja kergitas raamatut, et kaant näha. Kui ta oli näinud, mis tarvis, nentis ta mõtlikult, et selliste raamatute puhul on vist tarvis ümbrispaber taas kasutusele võtta, et no siis kannatab ka avalikus kohas lugeda :)

PPS. Ja küll on ikka hea, kui sul on keegi, kes hajutab su hirmud kaaneroosa suhtes ja ikka julgustab kätte võtma.

Leiutades maailma

Kuna ma olen mingisse musta auku langenud, siis ma ei jaksa pikemalt sõna võtta, aga ütlen vaid üht: mõistlik, nii mõistlik.

Nii et lugege. Võite ka kõnealust raamatut lugeda, kuigi see ikka jõledamal kombel ärritab. Maailm on täitsa soodaks läinud.

https://kultuur.postimees.ee/7474159/leiutades-naistejalgratast-ehk-uusdaamidelt-kompetentsust-ei-kusita

Galápagos / Vonnegut

 Milline maiuspala! Vaat, kui hea, kui mõnikord uute raamatute virn otsa saab ja peab abikaasa riiulisse tuuseldama minema.

Vonnegut iroonitseb mõnuga ja teravalt (suur aju ja kuhu see inimese viib, täna me ju näeme, millised me oleme ja kuhu me oma suure tarkusega oleme jõudnud), samas on see kummardus Darwinile, Galápagosele, looduslikule valikule... Ja tohoh tonti, mõtleks, kui ammu see ju ilmus ja see on nii asjakohane täna, mitukümmend aastat hiljem (originaal ilmus vist 1985), suisa prohvetlik.

Kui naudid head stiili ja kõrget mõttelendu, siis on see sulle.

Ikka lõunamaiselt

 

https://petroneprint.ee/raamatud/minu-lounamaa/

Ununenud valss / Enright

 Omamoodi raamat, mingi veider võlu sel isegi oli. Mõni teemaarendus jäi küll mu jaoks õhku ja ei jõudnud ehk päris lõpuni välja, ent üldjoontes mulle meeldis. Ärritas loomulikult ka.

Lugu naisest, kes punub kodu ja perekonda... ja siis kaob maa jalge alt ja ta armub ühte hõivatud mehesse. Ja siis läheb jamaks. Sõnaga, triviaalne lugu, võiks mõjuda läilalt, aga kohati terav-valusate emotsioonide tulvas kirjeldatud ja kuidagi vahedalt ehe. Tõsi, täit pilti ma kokku vist ei saanud, sest vahepeal on kuidagi hektiline see lugu. 

Nii et armastus, petmine, lein, lapsega manipuleerimine jms.

Oo, ja siis veel need pealkirjadeks olevad laulud ❤ Enamasti ei viitsi ma neid otsida ja kuulata, aga seekord olid siin sellised kompud, et võtsin kõik läbi.

Minu lõunamaa

 Läks ära!

 /pühib laubalt higi ja lehvitab valge taskurätiga järele/

Kaanepilt sai nii äge ja minulik, aga ma mõne päeva naudin seda veel uhkes privaatsuses.

Nagu juuresolevalt pildilt näha (mis on küll mõne nädala tagune), siis mõnikord on lihtsam kirjutada raamatut kui pealkirja.

Puud olid, puud olid hellad velled

 Veider aeg ikka... Kui need koroonalained algasid, siis vilksatas peast läbi, et algab kultuuri välja suretamine (paljude muude valdkondade ka, aga see pole praegu see teema) ja et väikese pausiga see asi ei lõppe... Läheb koroona, tuleb midagi muud. Braavo, EL!

Aga aeg on jah selline, et ei kujuta ette, kaua teatrid vastu peavad. Kõnealune lavastus esietendus ju alles laupäeval vist, seega eilne oli alles teine etendus ja ei pea vist ütlemagi, et mina võtsin piletid alles nädalavahetusel. Oli võtta küll (vist üle saja vaba koha, kui ma ei eksi), koguni teise ritta. Ja saal muidugi pooltühi... Peaks juba harjuma, et see nii on, aga no ei harju.

Lavastus mulle meeldis, päris ausalt. Muidugi on see sisult raske ja kurb, aga lavastuses oli päris hea tasakaal ka pisukese huumori näol olemas. Tõnu Oja kehastatud rätsep oli ikka puhas rõõm. Meeldiv üllatus oli, et murdekeelne tekst oli igati arusaadav ja nauditav. Eks selleks pidid näitlejad ka head tööd tegema, sest  pobisemist ja puterdamist sellisel juhul endale lubada ei või.

Ja lava tagumise osa kujundus ja mäng valgusega olid väga head. 

Suzanna Andler / Artis

 

Olen üldiselt prantslaste filmitoodanguga, mis siinsetesse kinodesse jõudnud üsna rahul. Aga no selle filmiga ma küll ära ei haakinud. Ja tegelikult ei ole ju vahet, et on vaid neli näitlejat. Või et tegevus toimub mõne tunni jooksul. Või et tegevus toimub peamiselt ühe mereäärse villa ühes toas ja selle toaga ühendatud terrassil ning üks stseen ka sealsamas rannal. Seda kõike annaks teha nii pagana põnevalt, pingestatult, olgu selleks kiht-kihilt asja tuumani liikumine või muidu mänguline dialoog.

Aga siin... puhas null. Kaks tegelast toas, üks samm paremale, kaks sammu vasakule, diivanile, püsti, samm terrassile, samm tuppa tagasi. Sigareti süütamine oli juba tõsine aktsioonis olemine. Tekst tuim, arenguta ja igav. 

Heleda mõtte laast / Undusk

Elulooraamatute kullavaramusse kuuluv, igatahes. Põhjalik, huvitav, kohati humoorikas, kohati intiimselt isiklik, siis jälle kainelt loomingut analüüsiv.

Ja muidugi see Suure Armastuse lugu.

Nagu näha, olin laisk ja ei viitsinud isegi kuhugi normaalsesse kohta minna raamatut pildistama. Oleks võinud ju astuda kaks sammu allapoole ja vana-Jaani kuju juures pildistada. Või kaks sammu üles Kohtu 3 juurde, kus kunagi asus EKL ja töötas raamatu kangelanna (ja kus mina kunagi mõned kuud magasin, praktika ajal). Aga kui oled mitu kuud lasknud nagu orav rattas ja siis tuleb esimene selline päev, kus ei pea kuhugi minema ega midagi tegema, siis käib vedru kuidagi maha... Ja ei lähegi kuhugi :)

Soo

 Veidral kombel isegi meeldis. Või ütleme siis, et mind hämmastas, kui vähe on saja aastaga muutunud. Kuigi see kiitus läheb siis ikka Lutsu väravasse.

Film on muidugi selline puhas ja ilus, kergelt kommertsliku maiguga, aga mõni mõis. 

Boonuseks see, et sain elu õiekese kinno siiski kodumaise klassika ekraniseeringut vaatama.

Piirilkõndija tee / Tammik

 

See oli nüüd üks selline elulooraamat, mille võtsin puhtalt GR-is nähtud vihje peale, nimi ja nägu kaanel ei öelnud mulle midagi. Olen paaril korral varemgi sattunud minu jaoks tundmatu isiku elulooraamatu peale ja pidanud nentima, et ohohhoo. 

Milline elu, ma ütlen! "Teen, ja alles siis mõtlen" põhimõttel ikka hakkab asju juhtuma. Ma olen nüüd õige mitu õhtut seda raamatut kodustele tsiteerinud, sest ma pärast iga prohmakat mõtlesin, et vot nüüd autor õppis sellest asjast midagi, aga ei, siis tuleb järgmine pauk. Selline põnev õpikunäide, kuidas mitte elada :)

Kui jätta suhetealased õpitunnid kõrvale, siis kõik see Nõukogude Eestist ärahüppamine ja uue elu alustamine oli igatahes põnev lugemine. Ja ma ei tea, aga mulle meeldib see ulgueestlaste isevärki naiivsus ja siirus, see on täiesti omaette nähtus.

Kui millegi üle nuriseda, siis kohati oli tekst üsna hüplik, ilmselt said pähe tulvanud mõtted kirja pandud just nii nagu need tulid ja hiljem neid keegi üle ei kohendanud. Mina lugejana aga pidevalt takerdusin ja pidin tagasi lehitsema ja nii mõnigi kord jäigi tekkinud küsimus vastuseta.

Tõdemus

 Inimeste käitumises polegi tegelikult midagi müstilist või üllatavat, nendin ma täna. 

Tänane muster on suht üks ühele sama, mis kaks aastat tagasi. Siis veel veidi sai imestatud, sest ega minu täiskasvanueas selliseid mastaapseid kriisisituatsioone ole eriti ju olnud. Täna enam ei imesta.

Emigrandid / Linnateater / Aviaator

 

"Emigrandid" Hobuveskis oli meeldiv, suuresti tänu ägedatele näitlejatele (Tammearu, Raag, Noormets). Tugeva hääle ja selge diktsiooniga, lisaks kammerlik mängukoht, nagu ongi hea. Teema käsitluses midagi väga uut ei olnud, eks seda pagulase elu ole lahatud varem ja mujalgi, aga just see mõõdukalt huumorit ja mõõdukalt mõttekohti, andis kokku hea tasakaalud.

"Aviaator" siis Salmes, millega ma endiselt ei harju, igatahes mitte selle suure saaliga. Raamat on loetud (Postimehe romaanisarjas), lavastus on raamatuga lõdvalt seotud, väga sinusoidne. Kohati oli põnev ja ohoo-võtetega lahendatud, siis jälle igavavõitu ja vajusin omi mõtteisse. Ja nii mängis see minuga kuni lõpuni. Koguni nii lõpuni, et lõpulauseks olin ma jälle omas mullis ja olin üsna šokeeritud, et etendus saigi läbi. Kergendus ka oli muidugi.

Sõber M., kes vaatab kõiki lavastusi ja paljusid koguni kaks korda, lahkus vaheajal. Minu teinepool oli (M-iga selleks hetkeks kõnelemata) valmis samuti lahkuma, aga esimese vaatuse lõpuminutid andsid lootust, nii me jäime siiski edasi. Väga palju siiski ei muutunud võrreldes esimese vaatusega.

Kohati osalusteater (pildil on töövahendid, mis saali kaasa anti). See oli üks publikut natukenegi elule raputavaid momente. 

Mille üle nuriseksin? Need korraga mängitavad stseenid (ühes tekstiga) olid tõsiselt häirivad. Ma võin ju oletada, et sedasi püüti mulle näitlikustada, kuidas üks 67 aastat külmutatud olekus viibinud mees hakkab oma mälupilte saama ja kokku lappima, aga see oli liiga kirju-mirju, lisaks võimatu ju teksti jälgida. Millest oli kahju. Sest ega see polnud veel kõik, esimeses vaatuses oli päris palju ka... nimetame seda siis üminaks (mis ilmselt taas pidi mind veenma pähe tulvavatest mõtetest, ebakindlusest jms), aga see tekitab lõpuks pigem peavalu (äkki oligi eesmärk).

Aga muidugi oli ka helgemaid hetki ja ilusat mängu. 

Alati on tore ja üllatav näha Nuterit tõsisemas rollis (nt "Enigma variatsioonid"), ta on tegelikult suurepärane, kui saab midagi peale koomuski mängida. 

Vaade / Kaus

 Ja läkski nii, et seekord Kausilt ei mingit naiselikku hämu, vaid üks väga korralik ja sisse- ja ülevaade vaadetest. Vaated, see on täiesti minu teema ja seepärast oli mul kohe eriti põnev lugeda, kuidas hindab ja analüüsib keegi teine neid. Kas ja mida märkab, kuis enda jaoks põhjendab ja lahti seletab.

Tõsi, mu positiivses meelestatuses võib oma osa mängida ka Pirmastu, ikkagi Viljandimaa! Sellega ostab mu alati ära. Teine asi: flightradari veebileht, minu viimaste aastate üks lemmiksaite. Mul oli kohe midagi nagu puudu, kui neil päevil, teatud sündmuste tõttu, see veebileht üle koormatud oli ja ma iga kord sinna ligi ei saanud.

Rasvased plusspunktid ohtrate kirjanduslike viidete eest, kahju vaid, et paljud neist raamatuist varem loetud. Ent siiski mulle meeldib leida seesuguseid vihjeotsakesi, see kuidagi kohe rikastab lugemist, just nagu saaks midagi kauba peale :) Et hakkad üht raamatut lugema, aga saad veel kamaluga soovitusi lisaks. 

Mu lemmikvaade hetkel ilmselt see: