Normandia. 1930ndad, ja siis sinna otsa juba sõja-aastad. Suur ja sõge armastus, mis tärkab poisiohtu Ludovici südames ja kestab sõltumata pausidest ja välistest oludest kuni... ei, ma ei räägi lõppu ära.
Aga mitte ainult. On ka tuulelohed, kõige algus ja kõige lõpp. Tuulelohesid valmistab Ludovici onu, kellel väidetavalt kruvid logisevad. Ja kõik nad, nii tuulelohed kui ka inimesed, ihkavad sinna suure sinise poole... Ja kõik, mis tõuseb üles, peab kord ka langema... Vahel tuuakse suure sinise poole valla pääsenud tuulelohedest tagasi vaid räsitud tükid, teinekord lähevadki nad kaotsi, mõni muu kord jääb suure sinise poole ruttamisel söakusest puudu... Nõndasamuti on ju ka nende suurte unistajatega, nõndasamuti on ka Lilaga, Ludo suure armastusega.
Tuulelohed aitavad nii vastupanuliikumises kui ka lihtsalt tuju üleval hoidjana sõjaajal.
Hea oli lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar