Veider aeg ikka... Kui need koroonalained algasid, siis vilksatas peast läbi, et algab kultuuri välja suretamine (paljude muude valdkondade ka, aga see pole praegu see teema) ja et väikese pausiga see asi ei lõppe... Läheb koroona, tuleb midagi muud. Braavo, EL!
Aga aeg on jah selline, et ei kujuta ette, kaua teatrid vastu peavad. Kõnealune lavastus esietendus ju alles laupäeval vist, seega eilne oli alles teine etendus ja ei pea vist ütlemagi, et mina võtsin piletid alles nädalavahetusel. Oli võtta küll (vist üle saja vaba koha, kui ma ei eksi), koguni teise ritta. Ja saal muidugi pooltühi... Peaks juba harjuma, et see nii on, aga no ei harju.
Lavastus mulle meeldis, päris ausalt. Muidugi on see sisult raske ja kurb, aga lavastuses oli päris hea tasakaal ka pisukese huumori näol olemas. Tõnu Oja kehastatud rätsep oli ikka puhas rõõm. Meeldiv üllatus oli, et murdekeelne tekst oli igati arusaadav ja nauditav. Eks selleks pidid näitlejad ka head tööd tegema, sest pobisemist ja puterdamist sellisel juhul endale lubada ei või.
Ja lava tagumise osa kujundus ja mäng valgusega olid väga head.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar