Heleda mõtte laast / Undusk

Elulooraamatute kullavaramusse kuuluv, igatahes. Põhjalik, huvitav, kohati humoorikas, kohati intiimselt isiklik, siis jälle kainelt loomingut analüüsiv.

Ja muidugi see Suure Armastuse lugu.

Nagu näha, olin laisk ja ei viitsinud isegi kuhugi normaalsesse kohta minna raamatut pildistama. Oleks võinud ju astuda kaks sammu allapoole ja vana-Jaani kuju juures pildistada. Või kaks sammu üles Kohtu 3 juurde, kus kunagi asus EKL ja töötas raamatu kangelanna (ja kus mina kunagi mõned kuud magasin, praktika ajal). Aga kui oled mitu kuud lasknud nagu orav rattas ja siis tuleb esimene selline päev, kus ei pea kuhugi minema ega midagi tegema, siis käib vedru kuidagi maha... Ja ei lähegi kuhugi :)

Soo

 Veidral kombel isegi meeldis. Või ütleme siis, et mind hämmastas, kui vähe on saja aastaga muutunud. Kuigi see kiitus läheb siis ikka Lutsu väravasse.

Film on muidugi selline puhas ja ilus, kergelt kommertsliku maiguga, aga mõni mõis. 

Boonuseks see, et sain elu õiekese kinno siiski kodumaise klassika ekraniseeringut vaatama.

Piirilkõndija tee / Tammik

 

See oli nüüd üks selline elulooraamat, mille võtsin puhtalt GR-is nähtud vihje peale, nimi ja nägu kaanel ei öelnud mulle midagi. Olen paaril korral varemgi sattunud minu jaoks tundmatu isiku elulooraamatu peale ja pidanud nentima, et ohohhoo. 

Milline elu, ma ütlen! "Teen, ja alles siis mõtlen" põhimõttel ikka hakkab asju juhtuma. Ma olen nüüd õige mitu õhtut seda raamatut kodustele tsiteerinud, sest ma pärast iga prohmakat mõtlesin, et vot nüüd autor õppis sellest asjast midagi, aga ei, siis tuleb järgmine pauk. Selline põnev õpikunäide, kuidas mitte elada :)

Kui jätta suhetealased õpitunnid kõrvale, siis kõik see Nõukogude Eestist ärahüppamine ja uue elu alustamine oli igatahes põnev lugemine. Ja ma ei tea, aga mulle meeldib see ulgueestlaste isevärki naiivsus ja siirus, see on täiesti omaette nähtus.

Kui millegi üle nuriseda, siis kohati oli tekst üsna hüplik, ilmselt said pähe tulvanud mõtted kirja pandud just nii nagu need tulid ja hiljem neid keegi üle ei kohendanud. Mina lugejana aga pidevalt takerdusin ja pidin tagasi lehitsema ja nii mõnigi kord jäigi tekkinud küsimus vastuseta.

Tõdemus

 Inimeste käitumises polegi tegelikult midagi müstilist või üllatavat, nendin ma täna. 

Tänane muster on suht üks ühele sama, mis kaks aastat tagasi. Siis veel veidi sai imestatud, sest ega minu täiskasvanueas selliseid mastaapseid kriisisituatsioone ole eriti ju olnud. Täna enam ei imesta.

Emigrandid / Linnateater / Aviaator

 

"Emigrandid" Hobuveskis oli meeldiv, suuresti tänu ägedatele näitlejatele (Tammearu, Raag, Noormets). Tugeva hääle ja selge diktsiooniga, lisaks kammerlik mängukoht, nagu ongi hea. Teema käsitluses midagi väga uut ei olnud, eks seda pagulase elu ole lahatud varem ja mujalgi, aga just see mõõdukalt huumorit ja mõõdukalt mõttekohti, andis kokku hea tasakaalud.

"Aviaator" siis Salmes, millega ma endiselt ei harju, igatahes mitte selle suure saaliga. Raamat on loetud (Postimehe romaanisarjas), lavastus on raamatuga lõdvalt seotud, väga sinusoidne. Kohati oli põnev ja ohoo-võtetega lahendatud, siis jälle igavavõitu ja vajusin omi mõtteisse. Ja nii mängis see minuga kuni lõpuni. Koguni nii lõpuni, et lõpulauseks olin ma jälle omas mullis ja olin üsna šokeeritud, et etendus saigi läbi. Kergendus ka oli muidugi.

Sõber M., kes vaatab kõiki lavastusi ja paljusid koguni kaks korda, lahkus vaheajal. Minu teinepool oli (M-iga selleks hetkeks kõnelemata) valmis samuti lahkuma, aga esimese vaatuse lõpuminutid andsid lootust, nii me jäime siiski edasi. Väga palju siiski ei muutunud võrreldes esimese vaatusega.

Kohati osalusteater (pildil on töövahendid, mis saali kaasa anti). See oli üks publikut natukenegi elule raputavaid momente. 

Mille üle nuriseksin? Need korraga mängitavad stseenid (ühes tekstiga) olid tõsiselt häirivad. Ma võin ju oletada, et sedasi püüti mulle näitlikustada, kuidas üks 67 aastat külmutatud olekus viibinud mees hakkab oma mälupilte saama ja kokku lappima, aga see oli liiga kirju-mirju, lisaks võimatu ju teksti jälgida. Millest oli kahju. Sest ega see polnud veel kõik, esimeses vaatuses oli päris palju ka... nimetame seda siis üminaks (mis ilmselt taas pidi mind veenma pähe tulvavatest mõtetest, ebakindlusest jms), aga see tekitab lõpuks pigem peavalu (äkki oligi eesmärk).

Aga muidugi oli ka helgemaid hetki ja ilusat mängu. 

Alati on tore ja üllatav näha Nuterit tõsisemas rollis (nt "Enigma variatsioonid"), ta on tegelikult suurepärane, kui saab midagi peale koomuski mängida. 

Vaade / Kaus

 Ja läkski nii, et seekord Kausilt ei mingit naiselikku hämu, vaid üks väga korralik ja sisse- ja ülevaade vaadetest. Vaated, see on täiesti minu teema ja seepärast oli mul kohe eriti põnev lugeda, kuidas hindab ja analüüsib keegi teine neid. Kas ja mida märkab, kuis enda jaoks põhjendab ja lahti seletab.

Tõsi, mu positiivses meelestatuses võib oma osa mängida ka Pirmastu, ikkagi Viljandimaa! Sellega ostab mu alati ära. Teine asi: flightradari veebileht, minu viimaste aastate üks lemmiksaite. Mul oli kohe midagi nagu puudu, kui neil päevil, teatud sündmuste tõttu, see veebileht üle koormatud oli ja ma iga kord sinna ligi ei saanud.

Rasvased plusspunktid ohtrate kirjanduslike viidete eest, kahju vaid, et paljud neist raamatuist varem loetud. Ent siiski mulle meeldib leida seesuguseid vihjeotsakesi, see kuidagi kohe rikastab lugemist, just nagu saaks midagi kauba peale :) Et hakkad üht raamatut lugema, aga saad veel kamaluga soovitusi lisaks. 

Mu lemmikvaade hetkel ilmselt see:

Kummiliimiallikad / Kiwa

 Abstraktsionism kirjanduses.

Kohati päris vaimukas ja võtab turtsuma, kohati läheb muidugi nii lappesse, et raske on rajal püsida. Nii mõnigi löökauk lennutab kraavi ja sealt ikka annab välja rabeleda.

Seega soe soovitus: jäta kõik eelarvamused, põhimõtted ja ootused heaga maha. Püüa lugeda umbes samamoodi nagu autor on selle teksti kokku kirjutanud, lihtsalt mine.

PS. Ära looda, et "Alice Imedemaal" aitaks teost dešifreerida. Ei aita see ka, ikka ise pead sellest jamast välja ujuma :)

PPS. Kui vahel on tolku abivahenditest lugemise ajal, siis seekord ei aidanud mind need ka. 

Lugemised

 Ööpäevik / Mehis Heinsaar

Nii palju deemoneid, kellega rinda pista. Valus.
Nii palju pinget, kõik see päevade, nädalate ja kuude töötundideks jagamine. Ja järjekordne äng, kui kõik ei lähe arvutustele vastavalt.
Kõhklused, kahtlused, segadus.
Ehk oleks armastus ja naisenergia see, mis lunastaks, aga ei, suhte ja pereeluga kaasnevad kammitsad orjastaks loojanatuuri.
Ja lõpuks on see vangla ikkagi enese sees, kahe kõrva vahel. Selle eest ei ole võimalik põgeneda.

Õrn sarnasus Õnnepalu "Palgaga". Kui oled hellas seisundis, siis ära lase seda ängi endale ligi. Vali hetke lugemiseks hoolikalt. Kaitse end.

Prügikotti välja viies saab ühtlasi ka raamatust pildi klõpsata

30 000 miili vee peal. Kirjad allveelaevahävitajalt "Tallin" /  Aare Holm

Muidu toredad kirjad (1985 - 1988), aga nn tühja jutu ja korduste osakaal oli veidi suur. Mõlemad on muidugi arusaadavad. Ikka loetled ju kirja alguses üle, kellelt ja millal oled eelmised kirjad saanud või mingeid muid argiseid detaile jms, ent eks sedasorti juttu kokkuvõttes oli päris palju. Sama lugu kordamistega, püüa, mis sa püüad, et emale-isale-õele sama juttu kirjades ei kopeeri, aga eks mingid seigad ja jutud ikka kippusid korduma.

Seesugustest kirjadest ja juhtumitest ootan ennekõike põnevaid pärle. Neid oli, seda küll. Küllap ootasin lihtsalt rohkem.
Tore lugemine ikkagi, kõik see pausile pandud elu.

Seda pilti tehes tundsin esimest korda, et ma vist veidi kardan kõrgust...

Minu Goa / Anne Vetik

Minult küsitakse vahel, et miks ma küll loen kõiki neid Minukaid? No et võiks ju ikka väheke selekteerida või midagi, näituseks võtta ainult juba käidud või plaanis olevad maad ja linnad. Need nagunii, aga ma tahangi lugeda kohtadest, kuhu ma ise ühel või teisel põhjusel ei viitsi minna. Või lugeda ametitest ja hobidest, millega ma ise ei kavatse selles elus tegeleda. 

Anne Vetiku "Minu Goa" tabas ses osas kaks kärbest ühe hoobiga: Indiasse minekuks ei ole ma piisavalt masohhist ja loomainimene pole ma enam pärast lapsepõlve maal. Samas raamatust kannatab kõigest sellest lugeda küll. Soe, kuiv ja kärbsed ei hammusta, nagu ütlevad klassikud. Ja kui mõni on veel minumoodi loomakauge inimene, siis luban, et selles raamatus on koeri doseeritud mõõdukalt, ei ole ainult haavast pintsettidega vaklade korjamine ja üksikasjalikud koerte toidusedeli kirjeldused. Või noh, veidi on seda loomulikult.

Mis selle raamatu rikkuseks on? Eks ikka inimesed, kohe sajaga. Goa näikse olevat just täpselt selline koht, mis meelitab ligi kõige värvikamat ja veidramat seltskonda ja autor ei hoia nende kirjeldamisel ka värvidega kokku. Õiged hipid, uue aja libahipid, joogid ja esoteerikud, rikkad Venemaalt ja kohalikud kriketimängijad jpt leiavad lehekülgedel koha.

Selline tore lugemine, veidi õhuke ainult.

Meelislõik tuleb siiski siitsamast Tallinnast ja mitte koertega seoses...

"Reageerin sellele Goa maole rahulikult sellepärast, et olen varemgi duši all ussi avastanud ja üldsegi mitte kaugel Patnemis või Margaos, vaid Tallinnas Pallasti tänaval. Olin läinud paariks nädalaks Madise korterisse elama, tema „eksootilisest tantsijast“ üürnik oli sealt just lahkunud. Eksootiline tantsija oli suhteliselt ebameeldiv tegelane, pidades korteris kuut boamadu ja unustades pidevalt rendiraha maksta. Kui ta lõpuks lahkus, küürisid Helene ja Madis korterit mitu päeva. Üldiselt oli Pallasti tänaval tore ja rahulik, ainult korter lõhnas kuidagi naljakalt ja öösiti tundus mulle, et keegi sahkerdab vaikselt toas. Paneelmajad kostavadki läbi, rahustasin end seepeale. Olin elanud korteris umbes nädala, käisin igal hommikul duši all, sõin ja suundusin kontorisse. Ühel hommikul läks aga teisiti: vannitoas peegli ees hambaid pestes kuulsin WC-poti juurest sisinat. Hambapastavaht suus, vaatasin alla."

PS. Kes see meil siin oli, kes neid ämmalugusid ei sallinud? Kinnitan, ämma seekord ei ole ja Annet mehele ei panda (vähemasti ei ole sellest raamatus juttu, mis ta seal salaja tegi, kes seda teab).

Mees, kes nägi kõike / Deborah Levy

No tõesti väga omapärane raamat, ma ütlen. Ladus tekst ja napp stiil (ei mingit liigset heietamist ja soigumist!) võlusid ja hoidsid raamatu küljes kinni. Hea oli lugeda.

Lugu ise on aga omamoodi... Algus on lihtne: on noor ajaloolane Saul, kes läheb 1988. aastal Ida-Saksamaale uurimistööd tegema (väidetavalt on ta lubanud sealset elu positiivsest küljest näidata, ent mu meelest raamatus see pool jäi küll kuidagi olemata...), Abbey Roadil teeb ta maailmakuulsast fotost omapoolse fotolavastuse (mille käigus juhtub ka väike? autoavarii), et see pilt kaasa võtta tõlgi õele, kes on biitlite austaja, vahetult enne lahkumist lõpetab ta tüdruksõber suhte (järjekordne segane olukord), Saksamaal olles armub Saul endale tõlgiks antud Walterisse, kuid magab ka viimase õega. Sellised segased suhted, ent mingi piirini selgelt ja lihtsalt edasi antud.

Nagu oleks täielik kohalolek ja osalemine (lugejana) loos, ja siis... hüppame aastasse 2016 ja... hakatakse lugejal pidevalt vaipa jalge alt ära tõmbama. Ja ma ei pea silmas ajahüppeid (mis on ju mu lemmikud), vaid ilmselt on tegemist nende inimeste kõhklustega, mille kohta autor on annotatsioonis lubanudki, et need just ongi tema arvates kirjanduse mõte. Peategelane liigub küll ka ajas, ent veelgi rohkem toimub liikumine tema peas, unenägudes, mingites nägemustes. Liiga palju ei saa ümber jutustada ja reeta, aga üllatavaid pöördeid siiski tuleb.

Omaette teema on kõik need vihjed ja sümbolid, mis ajastule ja ida-lääne vastandamisele omased. Mõne põlvkonna jaoks on see midagi uut, teisele "vana teema". Huvitav kogemus neid märke lugeda aga ses mõttes, et see on ju lääne autori käsitlus ja nägemus, mis mõneti seab asjad teise valgusse, muudab veidi naiivsemaks mu meelest. Lääne inimene ehk ei näe Saulis nii suurt isekust ja tema käitumises tragöödiat kui idablokis elanu. Sa mu meie, ma mõtlen siiani, et minna endast Abbey Roadil tehtud fotoga ja unustada ananassikonserv ära :) Ah, üldse oli see Saul veidi ärritav tegelane:)

Veider raamat, aga siiski hea...