Laupäev, 19. veebruar 2022

Minu Goa / Anne Vetik

Minult küsitakse vahel, et miks ma küll loen kõiki neid Minukaid? No et võiks ju ikka väheke selekteerida või midagi, näituseks võtta ainult juba käidud või plaanis olevad maad ja linnad. Need nagunii, aga ma tahangi lugeda kohtadest, kuhu ma ise ühel või teisel põhjusel ei viitsi minna. Või lugeda ametitest ja hobidest, millega ma ise ei kavatse selles elus tegeleda. 

Anne Vetiku "Minu Goa" tabas ses osas kaks kärbest ühe hoobiga: Indiasse minekuks ei ole ma piisavalt masohhist ja loomainimene pole ma enam pärast lapsepõlve maal. Samas raamatust kannatab kõigest sellest lugeda küll. Soe, kuiv ja kärbsed ei hammusta, nagu ütlevad klassikud. Ja kui mõni on veel minumoodi loomakauge inimene, siis luban, et selles raamatus on koeri doseeritud mõõdukalt, ei ole ainult haavast pintsettidega vaklade korjamine ja üksikasjalikud koerte toidusedeli kirjeldused. Või noh, veidi on seda loomulikult.

Mis selle raamatu rikkuseks on? Eks ikka inimesed, kohe sajaga. Goa näikse olevat just täpselt selline koht, mis meelitab ligi kõige värvikamat ja veidramat seltskonda ja autor ei hoia nende kirjeldamisel ka värvidega kokku. Õiged hipid, uue aja libahipid, joogid ja esoteerikud, rikkad Venemaalt ja kohalikud kriketimängijad jpt leiavad lehekülgedel koha.

Selline tore lugemine, veidi õhuke ainult.

Meelislõik tuleb siiski siitsamast Tallinnast ja mitte koertega seoses...

"Reageerin sellele Goa maole rahulikult sellepärast, et olen varemgi duši all ussi avastanud ja üldsegi mitte kaugel Patnemis või Margaos, vaid Tallinnas Pallasti tänaval. Olin läinud paariks nädalaks Madise korterisse elama, tema „eksootilisest tantsijast“ üürnik oli sealt just lahkunud. Eksootiline tantsija oli suhteliselt ebameeldiv tegelane, pidades korteris kuut boamadu ja unustades pidevalt rendiraha maksta. Kui ta lõpuks lahkus, küürisid Helene ja Madis korterit mitu päeva. Üldiselt oli Pallasti tänaval tore ja rahulik, ainult korter lõhnas kuidagi naljakalt ja öösiti tundus mulle, et keegi sahkerdab vaikselt toas. Paneelmajad kostavadki läbi, rahustasin end seepeale. Olin elanud korteris umbes nädala, käisin igal hommikul duši all, sõin ja suundusin kontorisse. Ühel hommikul läks aga teisiti: vannitoas peegli ees hambaid pestes kuulsin WC-poti juurest sisinat. Hambapastavaht suus, vaatasin alla."




PS. Kes see meil siin oli, kes neid ämmalugusid ei sallinud? Kinnitan, ämma seekord ei ole ja Annet mehele ei panda (vähemasti ei ole sellest raamatus juttu, mis ta seal salaja tegi, kes seda teab).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar