Milline ajatu kompvek! Lugesin seda esimest korda pärast ilmumist, olles ise alles üsna värskelt Tallinna tänavatel kondamas - väike raamat tohutu suure sisuga. Omamoodi ajalooõpik, käsiraamat, seiklusromaan. Ja no mis eestlasele kõige tähtsam, annab vastuse küsimusele "mida teised meist arvavad?" Nüüd on mõned aastad möödunud, ma olen suurema osa nimetatud kohtadest isegi läbi tuianud, aga endiselt oli põnev lugeda. Just seepärast, et Terhi lugudes on mõnus tasakaal faktiteadmistel ja isiklikul kogemusel, ei saa see ühelgi hetkel igavaks muutuda. Ja ka soojus ja armastus, millega ta Tallinnast kirjutab, teeb lugemise nii nauditavaks.
Tegelikult veider, kui kiiresti on siin kõik muutunud. Alles paarkümmend aastat tagasi imestas autor meie eeslinna tänavatel hulkudes, et eestlastel koerad aedades haukumas, samas kui Soomes elavad nad toas ja peremehe voodis. Tänaseks Tallinnas üsna minevikuhõlma vajunud pilt, nüüd on meiegi linnapilt täis kaenlasse ja käekotti surutud nuustikuid
Veel üks tähelepanek. Olles värskelt lõpetanud "Minu Leedu" lugemise, kus eestlased ja aeglane loomus käivad käsikäes, oli humoorikas lugeda Terhi kultuurišokist, kuidas eestlased oskavad kuidagi eriti spontaanselt elada oma töö- ja eraelu
Njaa, mis ühe jaoks kiire, see teisele aeglane.
Igatahes väga südamlik ja nostalgiline lugemine 90ndate ja nullindate elust Tallinnas, mõne aasta pärast uuesti.
(Vabandan raamatu ees, et ta kipsitolmu sisse viisin)
Hiiumaa ja prügiteema, kes neid suudaks lahutada. Vähemasti on koroonast nii palju tolku, et tõde viimaks vaob. Päris pikka aega olid üleajavates prügimajades süüdi ikka turistid ja suvehiidlased. Nüüd, mil saar turistile suletud ja kohati ka suvehiidlasele, ent prügi tahab ikka tekkida sinna, kuhu see teps mitte ei peaks tekkima, on selge, et vahel võib süüdlast ka omade seast otsida (kuigi see ei saa ju võimalik olla!?).
Õnneks mõned julgemad söandavad seda ka nende teemade all mainida.
Minu viimatine lemmikteema prüginduses ei saanud mu lemmikuks aga mitte sellepärast, et mingi läbujärgne praht jälle sellel kaunil külaplatsil vedeles (kusjuures piltidel on näha, et prügikast on sealsamas olemas, lihtsalt pidusest seltskonnast ei vaevunud mitte keegi taarat ja tühje pakendeid sinna panema), vaid hoopis seepärast, kuidas patuoinaste tuvastamiseks läks. Tuletan meelde, see on Hiiumaa :)
Kuna tegemist on väga kõrvalise mereäärse kohaga, siis pealtnägijaid ei olnud. Aga ärge arvake, et sellega asi piirdub, oh ei. Tühi taara on ju pildil ja varsti leidub ka keegi, kes on näinud seltskonda seda marki jooke ostmas. Ja me ei räägi siin lähimast külapoest ;) Kärdla Selver on Hiiumaa mastaabis üle mõistuse suur ja üle mõistuse kaugel.
Nii et pane tähele, et ei piisa sellest, et lähed Kärdlasse jooki ostma ja siis põrutad kuhugi eemale kadakate vahele pahandust tegema. Mina soovitaks sel saarel jamasid üldse mitte korraldada. Päriselt. Eriti turistil ja suvehiidlased, ent õnneks ka pärishiidlased peavad ette vaatama.
See on üks Hiiumaa avastamata pärle. Seal ei ole midagi, ja seal on kõik. No Kõpu ja Emmasteotsa inimestele ei maksa seda muidugi rääkida, nad ei mõista seda saareserva, aga no see on ilus. Milline avarus ja vaade! Natuke umbes nagu Sarvel.
Siin laululaval pole ma veel küll ühelegi üritusele sattunud, kuigi neid siin ikka tehakse. Ükskord oleks peaaegu küll juhtunud tulema. Ei tea mispärast, aga sattusin guugeldama seda kohanime ja näitas, et ohohoo, vanameister Ivo Linna ise on esinemas. Oleks see vast sündmus Hiiumaal, kui Iff naabrite juurde tuleks. Aga nuneh, sama kohanimi esineb ju ka Muhus ja otse loomulikult oli Linna ikka seal laulmas.
Sedasi läks minu Ivo Linna kontserdiga Hellamaal :)
Mul ei ole mahti uudiseid süsteemselt jälgida. Teate küll, ma saan aru, et on inimesi, kes teavad täpselt, millal on mingid pressikonverentsid ja millal mingid kriisikomisjoni kogunemised jms. Aga no kuidagi see info ikkagi minuni jõuab (eks ikka peamiselt ühe sots.meedia kaudu, aga see selleks). Ja väga vabalt võib juhtuda, et see konkreetne sots.meedia kuvab su seinal asju natuke omamoodi järjekorras ja ajastusega, aga siiski meenutas tänane päev mulle Ameerika mägesid.
Esmalt nägin päeva esimeses pooles jagatud uudist ERR-i lehelt, kus volikogu esimees (vist) andis aru nendepoolsest kolmest ettepanekust piirangute leevendamiseks. Kõik kolm ettepanekut olid kenasti must valgel trükitud ja Mae tegi köögis võidutantsu, sest üks neist oleks ka meid puudutanud.
Teisena laekus peagi uudis, et viimaste analüüsidega lisandus Hiiumaal 2 COVID-positiivset.
Oookei, nüüd läheb jamaks, mõtlesin. Kõik lendab vastu taevast ja algab otsast peale see elusast peast matmine, sest kohe-kohe on vikatimehel käed-jalad tööd täis.
Järjekorras kolmandana saabus õnneks uudis, et need kaks positiivset testiti siiski väljaspool Hiiumaal, ilmselt neil siis see sissekirjutus ehk elukoha registreerimine oli siis saarel.
Super, statistika muutus taas lootusrikkaks. Hiiumaa hetkeseis on vist 12 positiivset, millest reaalselt saarel on võetud 8.
Hurraa, nüüd läheb leevendamine ikka edasi, mõtlesin entusiastlikult.
Neljandana jagati uudist, et volikogu esimees EI OLE öelnud ajakirjanikule, et tehakse ettepanek piirangute leevendamiseks, vaid et toimus mõttevahetus. Ajakirjanik oli uudisele pealkirja pannes lihtsalt loominguline, ilmselt polnud tal aimugi kui paljud tema loomingut seekord märkasid ja edastasid :)
Väga palju suuri tundeid ühes päevas :) Aga olemine on siiski kuidagi väga helge ja selge. Õnneks paistab see siin igal sammul välja, elu taastub tasapisi, kui järjekindlalt.
P.S Käisin täna jalgrattal linna teisest otsast leiba ja karulaugupestot toomas (29 km, ja see pole esimene kord sel huvitaval kuul, endal ka juba piinlik) ja panin tähele, et kaks nähtust, mis on tõusva trendiga: kaksikute kärud-vankrid ja koeraomanikud jalutamas kaht võrdlemisi identset koera. Oma peas olen sellele nähtusele juba seoses leidnud, aga ma kavatsen veel tegeleda selle teooria formuleerimisega.
Naistekas kõlab veidi paha maitsega, aga ei maksa heituda - see on naistekas, aga selle paremas mõttes. No te olete ju ennegi Gilbertit lugenud? Vot siis teate, mida oodata, seekord lihtsalt natuke rohkemat ja paremat kraami kui tolle esimese raamatu puhul (kuigi need pole võrreldavad, ma leian). Ladus, mõnusa tempoga, kirjaniku mõte ei kuku lugejal eest ära jooksma, ent igav ei jõua ka hakata.
Esimene maiuspala on juba ajastu, lõviosa raamatu tegevusest asetub 1940ndatesse aastatesse (ei, see ei ole sõjaromaan, sõda saab nende kaante vahel üles astuda vaid paaris episoodis). Aega, mil oli veel luksust ja sära, kui pidu kestis hommikul päikesetõusuni, šampanja ei lõppenud iial ja tüdrukud suutsid selle kõige juures ka kaunid välja näha (müstika!). Elu tuli elada kohe, siin ja praegu, homsele mõtlemata.
Aga kui te süda peaks tuksuma New Yorgile, siis ootab veel teinegi maiuspala. Kujutlege need metsikud tütarlapsed nüüd sellesse kohta ja aega ja te mõistate, millest ma räägin.
Ja kui eelnevale lisada veel teatri- ja show-tantsijate värvikirev maailm, siis mu meelest enam tüdrukusemaks minna ei saa. Valetan, saab küll, sest ka moegurmaanid saavad oma osa. Kuna meie peategelane - rikka pere üleannetu võsuke - on nõela käsitsemises siiski väga osav, jagatakse lugejale küllaga detaile ja kirjeldusi tegumoodidest, materjalidest ja varustamisest.
Mis peitub 40ndate glamuuri ilusate dekoratsioonide taga, ka sellest saab raamatust lugeda. Ajastutruu pilt lõbu- ja seksinäljas tütarlaste ohtudest ja muredestki lipsab sisse. Kusjuures see "libastumise" psühholoogia on äärmiselt tõeselt edasi antud.
Selline karvane tunne on, et peaks teile nagu kirjutama midagi, endast elumärki andma. Samas, millest ma kirjutan, kui midagi põrutavat öelda ei ole. Värskeid pilte saareidüllist, ka neid pole. Hiiumaa-igatsus on muidugi sajaga peal (teisalt on see aeg võimaldanud kõvasti tööd teha, natuke kirjutada, ohtralt lugeda, mõõdukalt looduses käia, end oimetuks süüa-juua ja elu nautida), varsti hakkan vist "Minu Hiiumaad" lugema, et sealne elu meelest ei läheks :) Youtube´ist on ka kõik Hiiumaa-videod mitu korda üle vaadatud. Ühe, millel küll ka Saaremaa ja Kihnu kaasa sokutatud, riputan teilegi siia vaatamiseks, eks need ju kõik hetkel kättesaamatud kaugused ole. Vaatad ära ja juba tunnedki nagu oleks väljamaal käinud.
Eks see segane aeg õlgu kehitama paneb ikka küll. Ühelt poolt saan just nagu aru, milleks need ranged piirangud ja ülim ettevaatlikkus, teisalt... nii palju on mängimist ja lauslollust, et siis tekib küll tunne, et loota saab vaid omaenese talupojatarkusele. Loomulikult teeb olukorra keeruliseks Hiiumaa omamoodi kahe tule vahel olek. Saaremaa näide külvab (õigustatult!) hirmu ja paanikat, samas kui mandril käib elu mõõdukalt vanamoodi edasi ja hetkel näib see kulgevat ka suuremate fataalsete tagajärgedeta. Jah, nii mõnigi asutus on suletud, kuid vaadates, milline elu käib suurtes toidupoodides ja ehituskauplustes, ka terviseradadel, siis... Tundub, et vaikselt on hakanud ka söögikohad ja ilusalongid uuesti tööle (mõni vist ei jõudnud kinni minnagi). Vahepeal vaatan siit toaaknast linna populaarsemat parki, kus aeg-ajalt vilkuritega politseipatrulligi näha, samas lähedal asuva kohviku uksel käib selline tunglemine et vaata ja imesta. Miks üks teisest ohtlikum on, ei tea. Hiiumaal juhtus koroonaväliselgi ajal, et nädal otsa ei liikunud hoovilt ja ei näinud kedagi peale mehe ja metssigade, saati siis nüüd, planeeritult tegutsedes teistega kokku puutuks. Seega peaks nii mõnigi suvehiidlane võrdlemisi ohutu olema.
Ka vastasmaja juures sebivaid toidu- ja muidu kullereid on tore vaadata. Kui esimesel nädalal ikka oli kaitsemaske vahel näha, siis tänaseks on see möödanik. Küllap said ise ka aru, et seda pulli pole mõtet pikalt kaasa teha. Selleks, et kõigest maskitamisest-kinnastamisest-kontaktivabast kaubarändest ka päriselt-päriselt kasu oleks (reaalse ohu korral), tuleks end märksa rohkem harida ja tublisti hoolikam olla. Selleks on võimelised siiski väga vähesed.
Hiiumaa isolatsioon on ka selline kahepaikne kohati. Tööga seotud pendelränne nulliti ära, kaubaveod on lubatud. Olgu, see on absoluutselt arusaadav. Aga seesinane kaubavedude mõiste pidavat olema kahtlaselt "kummist". Räägitakse nii metsavedudest kui ka nn maasikamüüjast ja kes teab, millest veel.
Keda siis karta ja keda mitte, kes ütleks? Ja mis peamine - kui kaua karta? Kui uskuda karjaimmuunsuse teooriat, kas ei või siis juhtuda, et Hiiumaa jääb esialgu n-ö voorist maha ja saab hiljem oma laksu kätte? Ehk siis topeltaeg agooniat normaalse elukorralduse toimimisele...
Ja k u i nüüd ühel päeval ikkagi hakata piiranguid leevendama (kuigi leidub neidki, kes hea meelega näeksidki saart tulevikus isolatsioonis), siis kellele mõeldud piiranguid? Kas ainult mandri ja saare vahet liikuvad tööinimesed? Suvehiidlased ehk siis selles kontekstis kinnisvaraomanikud (jaa, see on see meie teema)? Või ka (sise)turistid?
Karmid otsused, ma ütlen. Inimeste töö ja teenistus on kahtlemata olulised, mingil hetkel ka eluliselt tähtis. Turism on samuti paljudele elatusallikas - suvel kogutakse rasva, millest talvel elada. Töö seegi. Välisturism kukub ilmselt niigi sel suvel tagant ära, kõik lootus on siseturismil. Üritused? Taevas teab :)
Meilt on ka korduvalt küsitud, et mis saab suvehooajast? Võtame siiski üks päev korraga, vanad plaanid on endiselt õhus, kõigele päris ühekorraga vett pole peale tõmmanud. Suure tõenäosusega jääb midagi kindlasti ära, midagi ehk ikka toimub. Aga oleme valmis ka suletud väravateks - kahekesi oleks ka tore olla :). Iseenesest veidralt mõnus aeg, kus keegi ei oota sinult kaugeleulatuvaid ja raudpoltkindlaid plaane, on nagu on ja pole nagu pole, kui tsiteerida klassikuid. Hetkel on ikka peamine küsimus, kas ja millal üldse saame saarele :) 12. märtsil saarelt lahkudes oli meil siiski plaan 16. märtsil tagasi minna, seega võib aimata, kuis elu kui lõigatult seisma jäi. Hea, et naabrimees vähemalt lilledele vahepeal vett viis (jaa-jaa, ma tean, see on nüüd see koht, kus hiidlased, rusikad kõrgel pea kohal, mulle järele jooksevad ja karjuvad, et kas siis lilled on tähtsamad kui see, et kogu saar pandeemia tagajärjel inimtühjaks jääks, ja peab ikka edasi lukus hoidma saare, ja vikatimees põhimõtteliselt passib põõsa taga).
Elame-näeme!
(meenub kohe hiinlaste vaenlasele mõeldud vanasõna "soovin, et sa elaksid huvitaval ajal!", ei tea, kas nad seal Wuhanis seda ehk liiga palju soovisid)
Mina tõstan käpad püsti. Loo sügavam mõte jäi tabamata (või andsin liiga vara alla...). Sõna seada oskab Fjuk väga mõnusasti ja laused üksiti võttes olid nauditavad, aga mis asi see kõik kokku oli?! Igatahes ootan nüüd põnevusega endast targemate lugejate tagasikaja. Äkki kui keegi mulle raamatu lihtsalt ja selgelt ümber jutustab, suudan ise ka selle lõpuni lugeda...
Tubli keskmise tasemega naistekas. Ikka need suhted, keegi kuskil kellegagi kellegi teadmata. Kellegi maailm variseb (hetkeks) kokku, keegi saab rohkem, keegi vähem kurjaks. Õnnelik lõpp peab ka olema, kuis siis muidu.
Kerget pinget suutis autor siiski läbivalt hoida, mis on seda üllatavam, et tegelikult sa ju lugejana aimasid neid pöördeid ette, ükski neist ei olnud päriselt ootamatu, päriselt šokk.
Ülipüüdlikult komponeeritud ja ohtra sõnavahuga kirjatükk, mis ennemini väsitas kui kaasa haaras. Lugeja fantaasiale ruumi ei jäeta, iga samm, iga mõte nämmutatakse mitmekordselt lehekülgedel üle. Tekib tunne, et autor kohtleb mind kui seniilset Siiski ma tean, et see ei ole halb raamat ja sellele on oma lugejad olemas - kõrvu võiksid nüüd kikitada kõik need, kes armastavad ajaloolisi romaane (boonuseks veel tegevuspaik Eestimaal) ja roosamannat.
Kummaline, nii ja naa raamat. Pakendatud, kujundatud ja toimetatud (kui üldse!) üsna lõdvalt ja ilmselt põlve otsas. Seetõttu mõjub pelutavalt. Millest on väga kahju, sest materjali, millest midagi ägedat vormida, oli siin üksjagu. Autoril on terav pilk ja muhe jutt, aga püüd kirjutada natuke kõigest vajanuks paremat kokkuseadmist. Siin on ajastu üldiseid kirjeldusi, on ajalugu, lihtsalt linnalegende ja uuemat folkloori ja autorit ennast vaevalt näpuotsaga.
Autor alustab raamatut:
"On tõsi, et Piret Tali on oma raamatus "Minu Pärnu" pannud päris hästi kirja meie ajastu ja põlvkonna identiteedikriisi, sisemise hingekarje ning kõik need provintsi-pealinna ja väikekodanlik-kodanlik-rebel dilemmad."
See on väga õige sissejuhatus, olen nõus, et Pireti õrn ja kaeblik-valuline nostalgia sobib kenasti kokku Siplase mehelikult napi ja terava joonega, aga samas mingi sisemine hingekarje on tõepoolest neil mõlemal.
☻☻☻
Rääkides kokkusattumustest (mis mulle raamatute puhul kõige paeluvam alati), siis juhtusin paar päeva tagasi esimest korda elus Karjakülla ja samal õhtul lugesin kõnealusest raamatust Karjaküla mustanahalisest mõisnikust Abram Petrovitš Hannibalist, kes oli üks äärmiselt värvikas (ja ma ei pea siinkohal silmas tema nahavärvi!) tüüp ja tegi oma musti (jällegi ei pea ma silmas tema nahavärvi!) tegusid mõnda aega ka Pärnus. Korralik seebiooper, ma ütlen, tänased tekstikirjutajad ei saa oma süžeedega ligilähedalegi.
Lihtne ja siiras sissevaade peamiselt 1980-1990ndate Eesti kirjandusellu. Aega, millest just ülearu palju pole kirjutatud, vähemasti mitte välismaalase pilgu läbi. Uut selles palju ei ole, aga põnev ikkagi lugeda. Oli ju nagunii teada kes kellega ja kuidas, kes jõi, kes mitte, kes kellele kuuletus.
Eks ta kohati veidi veniv ja heietustele kalduv oli, aga ei midagi liiga häirivat. Vahepeal mõjus lihtsalt päevikulaadsete üleskirjutamistena (sel korral ööbisin selle ja tolle juures, kohtusin selle ja teisega, astusin läbi ühest või teisest kohast), aga on seegi ajastupilt. Vallutusi isiklikul armurindel oli ka kuidagi paljuvõitu. Mingi hetkeni oli see andestatav, sest küttis lugeja põnevust üles, et millise eestimaise pruudi otsa Cornelius nüüd siis lõpuks komistab, aga nuneh, peteti lugeja ootusi sajaga, ma ütlen.
Mõni koht pani kulmu kergitama, ent siin on äkki süüdi mu enese noorus ja võhiklikkus... nt kas ´83 võis tõepoolest juhtuda, et VEKSA korraldatud seminaril võõrsilt tulnuile põhimõtteliselt nädal aega omal käel elamiseks-olemiseks-käikudeks anti - päriselt?
