"Introverdi monoloog. Pärnu" Andres Siplane
Kummaline, nii ja naa raamat. Pakendatud, kujundatud ja toimetatud (kui üldse!) üsna lõdvalt ja ilmselt põlve otsas. Seetõttu mõjub pelutavalt. Millest on väga kahju, sest materjali, millest midagi ägedat vormida, oli siin üksjagu. Autoril on terav pilk ja muhe jutt, aga püüd kirjutada natuke kõigest vajanuks paremat kokkuseadmist. Siin on ajastu üldiseid kirjeldusi, on ajalugu, lihtsalt linnalegende ja uuemat folkloori ja autorit ennast vaevalt näpuotsaga.
Autor alustab raamatut:
"On tõsi, et Piret Tali on oma raamatus "Minu Pärnu" pannud päris hästi kirja meie ajastu ja põlvkonna identiteedikriisi, sisemise hingekarje ning kõik need provintsi-pealinna ja väikekodanlik-kodanlik-rebel dilemmad."
See on väga õige sissejuhatus, olen nõus, et Pireti õrn ja kaeblik-valuline nostalgia sobib kenasti kokku Siplase mehelikult napi ja terava joonega, aga samas mingi sisemine hingekarje on tõepoolest neil mõlemal.
☻☻☻
Rääkides kokkusattumustest (mis mulle raamatute puhul kõige paeluvam alati), siis juhtusin paar päeva tagasi esimest korda elus Karjakülla ja samal õhtul lugesin kõnealusest raamatust Karjaküla mustanahalisest mõisnikust Abram Petrovitš Hannibalist, kes oli üks äärmiselt värvikas (ja ma ei pea siinkohal silmas tema nahavärvi!) tüüp ja tegi oma musti (jällegi ei pea ma silmas tema nahavärvi!) tegusid mõnda aega ka Pärnus. Korralik seebiooper, ma ütlen, tänased tekstikirjutajad ei saa oma süžeedega ligilähedalegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar