Vahepeatus, vol 1

Selline karvane tunne on, et peaks teile nagu kirjutama midagi, endast elumärki andma. Samas, millest ma kirjutan, kui midagi põrutavat öelda ei ole. Värskeid pilte saareidüllist, ka neid pole. Hiiumaa-igatsus on muidugi sajaga peal (teisalt on see aeg võimaldanud kõvasti tööd teha, natuke kirjutada, ohtralt lugeda, mõõdukalt looduses käia, end oimetuks süüa-juua ja elu nautida), varsti hakkan vist "Minu Hiiumaad" lugema, et sealne elu meelest ei läheks :) Youtube´ist on ka kõik Hiiumaa-videod mitu korda üle vaadatud. Ühe, millel küll ka Saaremaa ja Kihnu kaasa sokutatud, riputan teilegi siia vaatamiseks, eks need ju kõik hetkel kättesaamatud kaugused ole. Vaatad ära ja juba tunnedki nagu oleks väljamaal käinud.

Eks see segane aeg õlgu kehitama paneb ikka küll. Ühelt poolt saan just nagu aru, milleks need ranged piirangud ja ülim ettevaatlikkus, teisalt... nii palju on mängimist ja lauslollust, et siis tekib küll tunne, et loota saab vaid omaenese talupojatarkusele. Loomulikult teeb olukorra keeruliseks Hiiumaa omamoodi kahe tule vahel olek. Saaremaa näide külvab (õigustatult!) hirmu ja paanikat, samas kui mandril käib elu mõõdukalt vanamoodi edasi ja hetkel näib see kulgevat ka suuremate fataalsete tagajärgedeta. Jah, nii mõnigi asutus on suletud, kuid vaadates, milline elu käib suurtes toidupoodides ja ehituskauplustes, ka terviseradadel, siis... Tundub, et vaikselt on hakanud ka söögikohad ja ilusalongid uuesti tööle (mõni vist ei jõudnud kinni minnagi). Vahepeal vaatan siit toaaknast linna populaarsemat parki, kus aeg-ajalt vilkuritega politseipatrulligi näha, samas lähedal asuva kohviku uksel käib selline tunglemine et vaata ja imesta. Miks üks teisest ohtlikum on, ei tea. Hiiumaal juhtus koroonaväliselgi ajal, et nädal otsa ei liikunud hoovilt ja ei näinud kedagi peale mehe ja metssigade, saati siis nüüd, planeeritult tegutsedes teistega kokku puutuks. Seega peaks nii mõnigi suvehiidlane võrdlemisi ohutu olema.

Ka vastasmaja juures sebivaid toidu- ja muidu kullereid on tore vaadata. Kui esimesel nädalal ikka oli kaitsemaske vahel näha, siis tänaseks on see möödanik. Küllap said ise ka aru, et seda pulli pole mõtet pikalt kaasa teha. Selleks, et kõigest maskitamisest-kinnastamisest-kontaktivabast kaubarändest ka päriselt-päriselt kasu oleks (reaalse ohu korral), tuleks end märksa rohkem harida ja tublisti hoolikam olla. Selleks on võimelised siiski väga vähesed.

Hiiumaa isolatsioon on ka selline kahepaikne kohati. Tööga seotud pendelränne nulliti ära, kaubaveod on lubatud. Olgu, see on absoluutselt arusaadav. Aga seesinane kaubavedude mõiste pidavat olema kahtlaselt "kummist".  Räägitakse nii metsavedudest kui ka nn maasikamüüjast ja kes teab, millest veel. 

Keda siis karta ja keda mitte, kes ütleks? Ja mis peamine - kui kaua karta? Kui uskuda karjaimmuunsuse teooriat, kas ei või siis juhtuda, et Hiiumaa jääb esialgu n-ö voorist maha ja saab hiljem oma laksu kätte? Ehk siis topeltaeg agooniat normaalse elukorralduse toimimisele...

Ja k u i nüüd ühel päeval ikkagi hakata piiranguid leevendama (kuigi leidub neidki, kes hea meelega näeksidki saart tulevikus isolatsioonis), siis kellele mõeldud piiranguid? Kas ainult mandri ja saare vahet liikuvad tööinimesed? Suvehiidlased ehk siis selles kontekstis kinnisvaraomanikud (jaa, see on see meie teema)? Või ka (sise)turistid?

Karmid otsused, ma ütlen. Inimeste töö ja teenistus on kahtlemata olulised, mingil hetkel ka eluliselt tähtis. Turism on samuti paljudele elatusallikas - suvel kogutakse rasva, millest talvel elada. Töö seegi. Välisturism kukub ilmselt niigi sel suvel tagant ära, kõik lootus on siseturismil. Üritused? Taevas teab :)

Meilt on ka korduvalt küsitud, et mis saab suvehooajast? Võtame siiski üks päev korraga, vanad plaanid on endiselt õhus, kõigele päris ühekorraga vett pole peale tõmmanud. Suure tõenäosusega jääb midagi kindlasti ära, midagi ehk ikka toimub. Aga oleme valmis ka suletud väravateks - kahekesi oleks ka tore olla :). Iseenesest veidralt mõnus aeg, kus keegi ei oota sinult kaugeleulatuvaid ja raudpoltkindlaid plaane, on nagu on ja pole nagu pole, kui tsiteerida klassikuid. Hetkel on ikka peamine küsimus, kas ja millal üldse saame saarele :) 12. märtsil saarelt lahkudes oli meil siiski plaan 16. märtsil tagasi minna, seega võib aimata, kuis elu kui lõigatult seisma jäi. Hea, et naabrimees vähemalt lilledele vahepeal vett viis (jaa-jaa, ma tean, see on nüüd see koht, kus hiidlased, rusikad kõrgel pea kohal, mulle järele jooksevad ja karjuvad, et kas siis lilled on tähtsamad kui see, et kogu saar pandeemia tagajärjel inimtühjaks jääks, ja peab ikka edasi lukus hoidma saare, ja vikatimees põhimõtteliselt passib põõsa taga).

Elame-näeme!

(meenub kohe hiinlaste vaenlasele mõeldud vanasõna "soovin, et sa elaksid huvitaval ajal!", ei tea, kas nad seal Wuhanis seda ehk liiga palju soovisid)