Laupäev, 10. september 2022

Nädalaraport

 1. Kultuuriga on varsti pekkis. Vaatan teatrite saaliplaane ja piletimüüki ja see on karm, mis on toimunud. Kui muidu oli nii masendav vaatepilt peamiselt Draamateatris, siis ega Linnateatri pilt on ka nutune. Natuke nüüd aitas see sooduskampaania, mida mõlemad teatrid tegid, aga ikkagi... Samas ega reps on ka selline, et üha vähem on lavastusi, mis isutavad. Aga eks meil ongi liiga palju teatreid, olen nõus. No võtsin siis Osnapi ja Polkovniku lese ja Yerma ja nipet-näpet veel. 

Sama kehtib ka raamatute kohta. Hinnad panevad praegu sellise kapakuga üles, et ilmselgelt mõned kirjastused kaovad ja olemasolevad peavad oma sõelad tihedamaks tegema ja varsti oleme olukorras, kus valdavalt ostavadki raamatuid vaid raamatukogud ja ega nemadki ju vaatavad, keda ja kui palju osta. Ja kuigi ma olen siiani meeletult tänulik raamatukogudele, kes on mind usinasti ostnud, siis motivatsiooni kirjutada jääb ometi aina vähemaks :( Samas vaimus langus jätkub, siis mõne aja pärast hakkame rääkima tiraažidest, mis kõigest kolmekohalised...

2. Sain Eesti Pimedate Raamatukogule lõunamaa-raamatu sisse loetud. Häbi oli küll, sest lubasin seda juba kevadel teha, aga siis tuli seenetrip ja siis juba saarehooaeg ja... Järgmiseks hakkan lugema Delermi, see on puhas nauding. See raamat hullutas mind kunagi päris korralikult, olen seda ammu passinud, et endalegi koju osta, nüüd viimaks sain osta.ee lehel küüned taha. Nüüd olen viimaks sealmaal, et kõik mulle kõige-kõige olulisemad raamatud on mul kodus olemas. Need on raamatud, mis hoiavad mind ka kõige raskemal ajal koos.

3. Seitse või kaheksa või ma ei tea mitu aastat tagasi Tallinnasse tulles olin mäletatavasti hädas nende muukeelsete klienditeenindajatega. Otsisin tikutulega eestikeelseid, aga ega kellegagi püsisuhteks naljalt ei läinud. Nüüd olen ringiga muukeelsete juures tagasi... ja avastasin, et mulle vist isegi meeldib see olukord. Istusin kahel järjestikusel päeval päris palju tunde ukrainlanna ja venelanna toolis ja päris hea oli mitte suhelda. Puhkus suisa. Ja jube palju häid ideid tuli selle ajaga pähe. 

4. Süüria-raamat sai neljapäeval esitletud. Nende raamatuesitlustega on muidugi ka kööga. Neid on vist liiga palju, mulle tundub. Asi ei ole kuulsas või vähem kuulsas autoris, ei ole ka teemas ega raamatus endas. Publikut lihtsalt ei ole. Pole ju kohustust raamatut osta, tore ka niisama autorit kuulata - aga ikka ei tulda. Või siis vastupidi, kes raamatut tahab, siis esitluspäeval on ju 10-20% soodsam, just nagu oleks põhjust läbi hüpata. Aga ei. 




5. Reedel pidin Taani-raamatu esikale minema (seal vist isegi oli veidi rahvast), aga kuna kallid naabrid andsid peohoiatuse, siis läksime reede ööseks Hiiumaale magama ja ma ei saanudki esikale. Hiiumaale mineku mõte oli ainuõige (kuigi meie plaanidesse absoluutselt sobimatu ja üleüldse ei ole need üheöised sutsakad mu lemmikud), sest pidu oli vist ikka vägev, kuna meiegi telefoninumbrid aeti välja ja uuriti asja, sest... no päris mitu maja edasi olid inimesed hommikuni magamata. Räägi veel vanalinna paksudest müüridest ja seintest :)

6. Taani-esikale mittejõudmise positiivne pool oli see, et vaatasin siis järgi selle "Õhtu" saate, kus autor esines (Taani autoriga ma polegi silmast silma kohtunud) ja kuna jäin saadet pikemalt vaatama, siis sattusin kogemata mingile näitlejate mängule, kus loeti ette kentsakamaid juhtumisi ja tüübid, pidid siis ära arvama, kellega nende seast iga lugu juhtus. Mängus oli tänavune Soonlepa "Agulihärrade" juhtum, kus trupp unustas mandrile maha olulise kleidi ja arstikitli (mõlemad pidid olema ka tugevalt retrohõngulised). Naistekleidiga aitas hädast välja naabrimees Tabor ja arstikitliga saare teises otsas suvitavad Piip ja Tuut (kes õnneks nagunii olid ka etendusele tulemas). Ei tundu ju suur asi, kui mainida, et see juhtus umbes poolteist tundi enne etenduse algust, siis oli ikka küll kõva telefoneerimine üle saare.

7. Hiius käimine andis ka positiivse impulsi lendamise osas (mis mulle ju iseenesest meeldib, aga lihtsalt see üles paistetamine on ebamugav), sest kohtusime Sergodega (mõlemad abikaasad on tänasel päeval 95-aastased ja neil on viimastel aegadel sada hullu haigust kallal olnud) ja kelle vastus küsimusele, et kuidas on tunded seoses eelseisva pika lennuga (iga sügis lendavad ju üle ookeani tagasi), et oh, pole midagi, lendamine on ju nii mugavaks tehtud. Tõsi, mõned viimased aastad lendavad nad juba äriklassis, aga selles vanuses ja sellise konditsiooni juures ei ole mu meelest enam suurt vahet, kas äri- või tavaklassis lennata, ühtviisi karm on see ikka. 

8. Selveris oli graavilõhe pakkumises hinnaga 19,99/kg. Enam ei mäletanudki sellist hinda. Olen igaks juhuks nüüd iga päev söönud, sest äkki ülejäänud aasta tuleb jälle 40+ eurist hinda vaadata.

9. Ämblikud sigatsevad Hiiumaal endiselt. Jube stressirikas. Ses suhtes on siin linnas ikka hästi pingevaba see duši all käimine, enda kuivatamine, kraanikausi juures käimine, magamine... no sõnaga kõik. 

10. Meri oli seekord kodust puhta ära läinud. Soonlepa laht oli peaaegu veest lage :) Meie paadisild nägi kuival välja nagu mingi pooletoobiste veiderdamine. Praegu oleks selle talveks välja võtmine muidugi eriti hõlbus. Kalamehed olid võrgud sisse pannud, aga needki olid poolest saadik kuival.



11. Teen täna ka midagi erandlikku - annan kaks filmisoovitust. Üks on lihtsalt nii haige, et see on juba peaaegu et hea... jah, ma räägin "Marju" filmist. Teine on "Maailma halvim inimene". Mäletan, kui see oli kinos, aga kuidagi ei klappinud ajagraafikusse. Oleks olnud küll väärt kinno minemist. 


Olge mõnusad ja kohtume mõne aja pärast!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar