Positiivsetest emotsioonidest kantud laupäev Kadriorus. Võib-olla peaksin hakkama üldse kutseliseks festivalitajaks-laadatajaks? Kuigi jah, siis peaks ju ka raskeid kaste vedama (tõsi, seekord ma aitasin raamatuid täis laotud lauda kolida vihma käest katuse alla, ja see oli r a s k e laud), makseterminali pidevalt nügima ja sügama, külmetama, nälgima, oma elu elavat põit taluma ja pikast seismisest valutavaid jalgu mudima. Autori eelis on, et kõigest sellest jamast ollakse prii, lehvitakse kohale, mulisetakse ja tehakse püstijalakoomuskit, visatakse mõned varesejalad ja kui enam ei viitsi, siis imbutakse minema. Ja kui kirjastaja ei taha lasta, siis võib alati öelda, et inspiratsioon virutas just vastu vahtimist.
Südamlikke kohtumisi on alati palju, nii ka seekord. Kõik need ulgu- ja suvehiidlased, raamatutega kostitavad kirjastused ja näod nende kontode taga, teised bookstagrammerid ja raamatublogijad, mõned saatusekaaslased loominguradadelt. Ja kõige tähtsamad - lugejad. Olemasolevad ja tulevased. Ikka nii tore on neid päriselus kohata. Olles ise oma senise elu esimese poole olnud suhtlemishälvik, siis oskan seda enam hinnata nende võõraste kuraasi, kes astuvad ligi ja juttu teevad.
Ma ise astusin kusjuures ka ühele autorile ligi ja ütlesin otse, mis ma ta viimasest raamatust arvan. Vähe sellest, ma ütlesin ka, mis mu abikaas tema raamatust arvab. Eks ta kohkus ikka esiotsa ära küll, kuigi ma midagi paha ei öelnud, ausalt. Minu meelest oli ta lahkudes vähemalt viis sentimeetrit pikem ja nina sihtis nagu ka veidi taeva poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar