Väsinud rändur jõudis lõpuks koju. Võib kinnitada, et Rakvere võttis mind hästi vastu. Tegelikult oli Rakverre küllaminek suisa nii meeldiv, et mulle kirjutas paar päeva varem privaatselt üks instagrammer, kes oli veidi õnnetu, et ma tulen tema kodulinna, aga tema just sel päeval peab koolitusel olema, aga ta andis kaasa oma head soovid ja avaldas lootust, et tuleb kena olemine. Lisaks lubas ta, et sealsed raamatukogutüdrukud on hirmus armsad. Olid ka, kinnitan.
Rakverre ma oma elus pole palju juhtunud, loetud korrad, pika aja tagant. Mäletan muidugi neist vaid spaas käimisega seotud kordi ja siis palju linna peal ei kolanud. Seekord kasutasin ühistransporti ja ühinesin oma naisperega kohapeal. Seetõttu sain linna värske pilguga uurida. Tähelepanekud algasid juba bussist: väga usinad maskitajad-desotajad, olin juba desovahendi spetsiifilise lõhnagi jõudnud ära unustada. Teiseks, Rakveres on õudselt palju mehi! Ei tea, kas ametlik statistika toetab mu arvamust või olid nad lihtsalt aktiivselt pinkidel päikest nautimas. Kolmandaks, küll on Rakvere naised ilulembesed, ilusalonge ja -tube reklaamis vist küll iga teine aken ja uks. Neljandaks, on seal söögikohtades alles hinnatase... Kui nüüd veidi mõelda, siis ega sealne spaagi on pigem rasvaste hindadega silma torganud, võrreldes näiteks Pärnu või Kuressaare omadega. Aga tore oli ikkagi.
Kõigile, kes vihjeid armastavad, lühidalt. Pihlaka kondiiter (või mingi selline koht) oli selline lihtne, millest elamust ei ootagi, aga bussilt maha astudes kiireks toiduabiks okei. Aqvas endas asuv Fresco oli äärmiselt kvaliteetne ja maitsev ja kaunis ja ahvatles korduvalt ülesöömisele. Rohuaia kohvik oli omamoodi, justkui andis lootust, samas tõmbas su ootused kiirelt tagasi maa peale. Midagi oli, aga midagi ei olnud ka. Hinna ja kvaliteedi suhe oli nagu paigast ära. Berliini trahter oli nagu trahter ikka, toidud värsked ja korralikud, mingit vapustavat maitseelamust ei pakkunud, aga ega millegi kohta paha sõna öelda ka pole.
Ja muide, Rakvere oblastis leidus koguni lumehangesid veel.
Nüüd lõunamaine kokkuvõte.
Putinit alistada ei õnnestunudki. Siiski Apollo e-raamatute edetabelis kena neljas koht püsib.
Katkend Delfi Reisijuhis tutvustab Bali luksuslikku ja hinnatud (jaa-jaa, naerukoht!) tsiibeti kakakohvi.
Käisin külas ka Õhtulehe reisi-podcast´il "Järgmine peatus", mida juba päris pikka aega veab imetore Liina. Tunnistan, seda ma pole julgenud ise üle kuulata. Et ma ei karda küll keda kuraditki, ent paari asja, muidugi lisaks lülijalgsetele, siiski :)
Lõppenud nädala viiel õhtul külasid Kuku raadio "Järjejutus" katkendid "Minu lõunamaast". Ise pole neid küll üle kuulanud, aga mõtlen, et äkki unejutuks sobivad... Kas endale või võsukestele (loodetavasti ei olnud mul tekstis väga roppe kohti...).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar