Oodi

Ühel külmal oktoobrikuu õhtupoolikul Helsingis hüppasin Oodist läbi. Väga sarnase õhustikuga nagu Oslo Deichman. Väga avatud, hubane, mõjub mõneti nagu mõnus ajaveetmiskoht. Iseenesest ma seda viimast pooldan, lihtsalt tuleb jälgida, et õhkõrn piir raamatukogu sööklaks muutumise vahel ületatud ei saaks. 

Vetsujutud ikka ka, eks ole :) Moodsale ajale kohaselt on need naistele-meestele ühised. Veidra ääremärkusena juhin tähelepanu, et need n-ö pimedad uksed on siis vabad kabiinid ja valgustatud kabiinid on hõivatud. Uks ise on nagu mattklaasist. Seega jah, üsna omamoodi naljakas kogemus. Läbi siiski vist midagi ei paistnud :)

Vetsukoristaja oli eestlane.

 

Roheline

 Ma ei ole sellest raamatust kõnelnud. Mitmel põhjusel. Pikale läheks, sest neid teemasid on siin palju, millest tahaks jaurata. Vist olen väheke ka väsinud. Mõtled, et ei jaksa jälle võitlema ja end õigustama hakata. Mingid jutud ja märkamised, millest on juba nii palju räägitud, et enam ei viitsi. Et sa võid ju rääkida, võid ka need naermised ja jõuetud vastuargumendid üle elada, aga kui siis mõne kuu või aasta pärast nii lähebki, siis... ah, jäägu nii. Üks päev siin just mõtlesin, et alles see oli, kus tõsimeeli taoti vastu rinda ja leelotati, et RB on tarvilik reisijate mugavaks ja kiiremaks liigutamiseks. Nüüd juba mõnda aega ei püütagi enam nägu teha, et see reisijateveoks ehitatakse. Maksude tõstmisega sama lugu. Ma ei räägi sellest "lugege mu huultelt"-seigast, aga et samamoodi toodi ju kümme muud põhjust, miks on vaja makse tõsta, üks naeruväärsem kui teine, aga nüüd järsku on hakatud ikka asjast õigete sõnadega kõnelema.

Elektriautod on muidugi teema, milles tahaks kaasa rääkida, aga see on ka nii vastuvoolu ujumine, et pole vist mõtet.

Elame, kuniks on antud. Muna jaotame mitmesse korvi ja... Looda Allahile, aga seo oma kaamel kinni...

PS. Raamatut lugege ikka ka. Kui uus tiraaž valmis saab. 

Neli väikest täiskasvanut

Raudpoltkindel filmisoovitus!

Eriti võiks sobida 35+ vanusele.

Tutvustus:

Juulia on edukas parlamendisaadik, kellel on näiliselt täiuslik abielu oma preestrist abikaasa Matiasega. Kui aga Juulia saab teada, et Matiasel on Enniga aastapikkune suhe olnud, variseb ta endine elu kokku. Abielu päästmiseks kutsub Juulia Enni nende elust osa saama ja neil tekib polüamoorne suhe. Juulia armub omakorda noorukesse Miskasse, kes näib olevat selle kvarteti kõige küpsem isiksus. Nende nelja suhtes on küll palju armastust, kuid hoolimata sellest, et nad pingutavad kõvasti, jäävad siiski teatud väljakutsed alles.

Hell häving / VAT

 Üks proua teisele fuajees: "See algus oli mu jaoks täielik šokk!"

Oli kulmukergitav küll. V...utoppimised ja m...ilõikamised ja suur segadus, et kas ja milleks seda kõike vaja on. Neid sõnu, seda jõhkrust.
Aga lugu keris ja keris. Suur segadus hargnes kild killu järel ja... muutus viimaks nii ilusaks, et tundsin seljaga, kuis publik kaasa elas. Otsad said sõlmitud. Lugu tagurpidi keritud.

#henessischmidt ja #pääruoja on juba nii vanad lemmikud, et nad võiks laval jutustada mistahes lugu, mulle ikka meeldiks.

Eriline maiuspala olid need jutuvestja-monoloogid, siin võis oma osa olla ka vahetul lähedusel, sest... silmad, eks ole... Nii et soovitan ikka vaadata esimesest reast, elamus on mitmekordne.

Armastus vihkamise aegu / Illies

Ajasin seda raamatut üle linna taga, sattusin koguni Männi raamatukokku, mis oligi seni avastamata.

Kui ma siis lugema hakkasin, meenus kõik. Jah, see on seesama Illies, kelle tekst ajab vererõhu lakke. Eelmises eesti keelde tõlgitud raamatus oli aastaks 1913, seekord 1929-1939. Hea aeg, mulle meeldib. Kirjanikud, kunstnikud, näitlejad jt andekad kuulsused koos - samuti hea. Illies oskab leida selle vaimukalt teravmeelse või vastuolulise tera, millega ühe või teise inimese tegevust või suhteid iseloomustada. Kõlab vaimustavalt, ja oli ka. 

Aga siis... terve raamat põhimõtteliselt koosnebki selliste inimeste ja "terade" kirjeldamistest. Ja arvestades, et peatükid on lühikesed ja kirjeldatavaid tegelasi aina lisandub ja lisandub ning sissetoodud tegelastega taaskohtumised lasevad end pikalt oodata, lisaks on napid, siis moodustub kokku üks paras puder ja kapsad, mis kohe mitte kuidagi minus kui lugejas ei kinnistu (võib muidugi ka olla, et mu mälumaht on vilets ja ma ise paras tumba). 

Keegi kuskil iseloomustas seda kui 1920-30ndate Berliini telefoniraamatut. Ega ma vastu vaidle :) Kusjuures selles valguses on veider, et kui ma olin kainikueas, siis oli telefoniraamat tõepoolest üks mu lemmikraamatutest (see oli mingit sünget tooni (mürkroheline?) kõvade kaantega). Klassikalise telefoniraamatuga võrreldes on see ju loomulikult põnev lugemine, sest annab ka teavet, et kes kellega magas, kes oli omasooihar, kes oli juut - jah, need kolm teemat leidsid peamiselt käsitlemist.

Vanast kraamist lugesin vahepeal üle "Minu Aasia" (et sukelduda autori uute seikluste toimetamisse, etteruttavalt võib öelda, et tuleb veel pöörasem kraam kui esimeses raamatus, ehk et elu on suurem kui kirjandus) ja Steinbecki "Me tusameele talve" (sest mul oli lugemisjärg eest ära ja tõbisena Hiidu sattudes polnud enam midagi lugeda, tuli vana maja raamatukogu puistata).

Rhodos

Teine nimi / Fosse

ja ma vajun aeglaselt pikali ja ma kukun sügavamale ja ma mõtlen, et milline maailm see mu ümber on, ja on kindlamast kindel, et ma nägin kahe viimase nädala jooksul, mida nägin, nii et see ei olnud uni või viirastus, mida ma neil päevil nägin, ega ka see, et Tekstid ongi selliseks muutunud, kes valdab Sõna, see seda küll valdab, ent keerab ja keerab vinte peale, nagu Fosse on siin Raamatus teinud, mõtlen ma, ja ta tahab Mael ajud krussi keerata, ja Mae vajub ängi, mõtlen ma, ja samasuguseid vinte keerab peale robot või AI või masin, mille Tekste olen neil päevil pidanud lugema, mõtlen ma, ma ei tee muud, kui loen edasi, ja loen tagasi, ja loen edasi, aga tunneli lõpus ei ole valgust, mõtlen ma, mu pea valutab, mõtlen ma Maed vaadates, ma ei tee muud, kui loen ja mõtlen, et AI ja viieaastase lapse ajus liiguvad mõtted sarnaselt, mõtlen ma, ja kõik see, mida mõtlevad Teise Nime tegelased, see osalt ka kõnetab mind, vaatan ma teda, aga tahaks vahelduseks siiski lugeda midagi, mis tõstaks üles mind, mõtlen ma, ja mõtleb Mae, kui ta kord suudab jälle mõelda, ma võin lugeda neid hektilisi Tekste, mõtlen ma, aga neid toimetada suudab vaid tema, mõtlen ma, ja siis mõtlen, et kuidas ta loeb Sõnu, ja Sõna libiseb eest ära, mõtlen ma, ja ta paneb need kõrvale ja pusle ei saa kokku, aga vahel saab ka, mõtlen ma, aga täna ei ole see päev, kui tuleb Fosse, sest täna Mae ei saa Sõnaga ühele lainele, mõtlen ma, ja nõustun, et punktid ja lõigud ja taanded ongi liigsed, mõtlen ma, komad meeldivad mulle, ja Maele meeldivad ka komad, mõtlen ma, isegi väga meeldivad, ja muusika, seegi meeldib mulle, ja Fosse Tekst, mõtlen ma, pidavatki olema nagu katoliku Missa, aga ma ei taha täna, ei missat, ei muusikat, ja Fosse tahab, ja kes jääb peale, mõtlen ma, ja kas elus antakse üks või rohkem võimalust?



Ma kindlasti innustan kõiki värske nobelistiga ise katsetama ja ei ütle midagi lõplikku, aga no täna läks nii. See on pretensioonikas tekst, nii sisult kui ka vormilt. Rasked teemad, nukrus, äng... Kohati selline sisekaemuslik, eemalviibiv, kõrvalt vaatav, ja et ikka segasem oleks, siis need nimed... Kui eelmisel talvel vaimustusin Karin Smirnoffist, kes tekstis ainult punktidega möllas, siis Fosse on just nimelt punktid korstnasse saatnud.

Magushapu / Lasn

 

Kui siin juba veidrate raamatute lugemiseks läks...

See raamat, tundub mulle, võiks nii mõnelegi lugejale meeldida... kui nad selle üles leiaksid. Isekirjastaja (vist) ja võrdlemisi tundmatu (vabandan, kui eksin) autori kombo ei suuda püünele trügides suurte tegijatega konkureerida, nagu ikka. 

Tutvustus:

"See on terav lühiromaan majanduslanguse ja koroonaepideemia painest, kokkade tööst, armastusest, noorte Eestist lahkumisest, eneseleidmisest. Tekstis on väsinud toidukullerite higi, Soomes elavate eestlaste viha immigrantide vastu, köökide kuumus, nõudepesijate märg maailm, globaalse toidutootmise tume vari."

Niimoodi lugedes võib veidi kuivalt mõjuda, aga tegelikult on tekst muhedalt sõnakas, kohati ninakas, kujundirikas, tõsi, ka loetelulembene, mis vahel võib lugejat väsitada, mulle seekord passis. Kes seksi pelgavad, siis igaks juhuks mainin, et selle esinemissagedus võrreldes muude seikadega on suurem raamatu alguses, hiljem, kinnitan, väheneb.

Õrnalt meenutab ühe teise kokapoisi mõne aasta eest ilmunud "Köögikuratit". Meeldis siis ja meeldib nüüdki, et sellised raamatud annavad meile võimaluse heita pilk ühele ametile, mis muidu nii "kaadritagune". Ikka säravad ju vaid üksikud staarkokad, keda näeme meedias alati sirgeselgselt, roosa ja rõõsa olemisega, aga proosaline argipäev jääb meil varju.

PS. Terve Eestimaa vohmib aina Caesari salatit süüa, aga kurja küll, õigesti ei saa ega saa kirjutatud. Kuigi jah, mingite nimede ja kaubamärkidega olidki siin lood kohati keerulised.

PPS. Sauteri näol rullub me ees põgusalt lahti ka kirjaniku argipäev, oleks võinud pikemaltki. 

Kusjuures olen täpselt sama imestanud. Tunnen inimesi, kes võivad pooletunnise kirglise loengu pidada kodu lähedal kasvatatud ja puhtast toidust, näha vaeva selle hankimisega, vajadusel maksta mitmekordset hinda, ja samas veeta nädalalõppe tarbides aineid, mille koostisest neil lõpuni aimu ei ole ning pugida hessis burkse ja friikaid, mille lõhn ajab juba kümne meetri pealt sees keerama. 

Kuus kuud

Kuna alkoholijutud on meedias üha kasvav trend (hind tõuseb - ei tõuse, tarbimine suureneb, lubatud alkoholiühiku osas on meile valetatud jne), siis peaks nagu ka ajaga sammu pidama ja sõna võtma. Tegema ehk vahekokkuvõtte. Kuigi ma ei tea, miks just vahe, ega mul mingit tärminit ees ju ole :)

Alustades mingit kindlat plaani seatud ei olnud ja seega ei saa öelda, et oleks olnud piinaõhtuid või paanilist asendustegevuse otsimist. Tõsi, eks silm märkas eriti teravalt, kui palju kõikjal me ümber alkoholi või joomist on: teatrilaval, kinolinal, raamatuis, kohvikuis... 

Sellist hetke, et kurja küll, täna oli nii vilets päev või nii suurt tähistamist vajav sündmus, et avaks pudeli, pole samuti ette tulnud. On küll olnud sündmusi, mille eel olen mõelnud, et kas nüüd võib patumõte pähe tulla. Oslo-reisi väga külm, märg ja tuuline algus. Mõned seltskondlikud õhtusöögid ja kogunemised, kus tavaliselt tiksutakse kella kahe-kolmeni. Minu jaoks ei ole pokaalita olles kunagi probleemiks suhtlemine või nali ja naer, aga tunnistan ausalt - üle südaöö reibas olla on küll ilma joomata raske. Samal põhjusel kartsin jaanipäeva. Just külaliste pärast, imelik ju kell 23 kotile kobida. Seitsmevennapäevaaegsed juubelipidustused, see lahenes veel eriti hästi. 

Märksa tõsisem teema on paadi- ja sadamaelu. Mine jaluta kaunil suveõhtul piki Pärnu jahtklubi või Haapsalu Grand Holm Marina sadamakaid ja näita mulle asukatega alust, kellel laud poleks kaetud :) Üks asi on lihtsalt nägemine, aga keerulisem lugu on sõbrunemistega, mida seal ikka ette tuleb. Tervitus, sõna või paar, ja kui jutt klapib, siis küllakutse ühele või teisele paadile - ja edasi? See on umbes sarnane situatsioon kui slaavi rahvastega tutvudes-sõbrunedes, veidi nagu võõrustajat solvav on keelduda. Mina ei murdunud ka siis, T. siiski ühe korra.

Ja kui mõtled, et jaan ja juubelid ja paadihooaeg läbi ja nüüd küll enam pole midagi ees, siis selle kuu alguse Kreeka ja kõik hinnas hotell kõlab ikka väga pahaendeliselt :) Õnneks sattus viisakas hotell, või peaks ütlema, et viisakad külastajad. Natuke ju oli ka neid, kes basseini ääres juba enne keskpäeva alustasid, aga neid oli siiski vähe ja nad oli viksid ja silmatorkamatud. Euroopaga on muidugi lihtne, sest siin kõhuhädad ei kimbuta, mis aga saab näiteks pikale reisile minnes, seda ma ei tea. Ja see pole nali.

Arvudest. Kui nüüd arvutada, siis peaks pangakontol olema üks liigne kaks ja pool tuhat eurot, ei, isegi rohkem, sest vein nõudis enda kõrvale ohtralt juustu jm patust mugavustoitu, mille manustamine on samuti nüüd täiesti ära jäänud, nii et ilmselt on rahaline võit veelgi suurem.

Naisi huvitavad tavaliselt veel ka need teised arvud, mis peaksid olema vastavalt väiksemaks muutunud (või ei ole see päris nii selge, sest mõni kompenseerib vedelat hoopis tahkega ja võib vist juurdegi võtta). On küll väiksem, nii umbes kaheksa võrra. Võib ju ka küsida, et kas ehk olen samal ajal ka midagi muud oma harjumustes muutunud. Pigem mitte. Söön vastavalt isudele ja tujudele, liigun sama kaootiliselt (eelmisel nädalal ei käinud näiteks tervelt neli päeva toast väljas, uhasin istudes tööd teha), ehk üldiselt pigem vähe. Ainus veider muutus, mis minuga on vahepeal aset leidnud... njah, see on üks kevadine sünnipäev, kus naised asusid üht olümpiavõitjast tervisespordi propageerijat ahistama, et mida ikka peaks tegema, et olla terve ja tugev ja ilus ja igavesti noor jne, jne. Ma suurema osa ajast ei süvenenud detailidesse, ent ühe tarkuse panin kõrva taha küll, mis haagib ka mu enda põhimõtetega. Füüsilise aktiivsuse jaoks ei pea eraldi aega ja ressurssi kulutama. Braavo, nõus! Et kohvijooja käiab ju igal hommikul oma kohvimasinat, mis - nagu me teame - võtab üksjagu aega. Tema meelest janune ootab niisama tühja seal masina kõrval (tegelikult on see küll väär, sest mina sel ajal laon mett ja piima juba kohvisse, või keedan putru), aga sama hästi võiksid teha kohvi nirisemise ajal kümme kükki. Kümme on üksiti võttes vähe, aga vaata, mis see aasta peale kokku teeb. Ja veider küll, ma (ja me) oleme alates 18. maist teinud igal hommikul 10-15 kükki. Ongi jube väike asi, aga mul on tekkinud lihased sinna, kus neid pole kunagi olnud :)

Jesver, jäin lobisema, väljas juba valgekski läinud. Peaks nüüd muidugi tublisid lõpuni lugejaid premeerima või miskit, kes tahab midagi auhinnaks, võib küsida - mul on ju nüüd palju raha üle :) 

Uus kokkuvõte kuue kuu pärast (aga võib-olla ka varem või mitte üldse, mul on vabadus valida ja otsustada, eks ole).

Pisiasjad / Genberg

Selles raamatus meeldivad mulle nii paljud aspektid, et ma ei kavatsegi neid siin lahkama hakata.

Soovitada julgen vähestele, no ehk Kertule...

Vestlused tulnukaga / Lellep

Mis seal salata, see postitus sünnib vaid seetõttu, et insta-jälgijad, kellele andsin võimaluse küsitluses arvamust avaldada, vedasid mind räigelt alt. Lolli peaga eeldasin, et keegi ei taha lugemismuljeid kuulda...

Millest küll rääkida, vormist või sisust?

Vormilt on see peamiselt "vestlus", kohati peaks suisa vist intervjuuks nimetama. Vaid mõnes kohas annab autor lugejale põgusalt taustainformatsiooni (või toob paar näidet enda elust, nt kuidas manifesteeris endale "luksusliku" lõunamaareisi, tutika nutika, lauluande vms), sest olgem ausad, kõik meist ei vestle ju pidevalt sõber Rohaaniga ja pole seega kursis eluga kaugemates sfäärides. 

(Muide, kas keegi vanematest lugejatest mäletab veel Milkot? Kummalisel kombel meenus see mulle praegu, seab kõik kuidagi uude valgusesse)

Sisust. Tunnistan, et raamatu parim osa on sissejuhatus, see meeldis mulle, päriselt. See tõotas põnevaid seikluseid, vaatlusi, kohtumisi, ehk koguni kaasaviimisi... Minu õrn iga jääb ju siiski sinna aega, kus pidevalt viidi keegi kaasa ja pärast poetati tulnukalaevas käinu piimapukile või heinarõugu alla. Ma kuulen tagaridadest juba naeru, aga no päriselt, oli ju selline aeg, keegi teist ikka mäletab veel seda?! Paraku aga sissejuhatuse järsu lõpuga lõppes ka kõik põnev. Edasi oli küsimus-vastus, küsimus-vastus, kusjuures suuremalt jaolt veel suletud küsimustega. Samas ma saan aru, et Milko, ptüi, Rohaan, on väga tark ja ilmselt talle polegi avatud küsimusi tarvis esitada.

Nüüd veidi mõnest põletavamast teemast. Ootuspäraselt käivad siit läbi Roswell, püramiidid, Bermuda kolmnurk jt teemad, millest lootsin palju, aga pean tunnistama, et neis teemades oli Rohaani tülitamine küll tarbetu - kordusid ammu levinud teooriad, sekka mõned hägusad kõrvalepõiked. Kui mõnel korral püüdis kanaldaja (Linus siis?) detailsemaks minna - nt kas tulnukas õpetaks teda püramiide aktiveerima - , siis tegi Rohaan nä-nä-näää ja ütles, et seda ta küll ei tee. Va tujurikkuja selline.  

Toidust, kaunitest kunstidest, moest jm ilu-ilust on ka juttu. Lihasöömine näikse Milko, kurja küll, Rohaani, segadusse ajavat. Kord ütleb ta, et liha süüa on okei: "Keegi, kes sööb liha, võib tegelikult olla tervem kui toortoitlasest vegan, sest mitte liha ise ei ole see, mis on halb, vaid suhtumine sellesse, mida süüakse. Mõni inimene, kes sööb liha, võib olla väga spirituaalne, sest ta austab seda – aitäh, kallis loom, et sa andsid mulle selle liha, et ma saaksin sellest energiat. Kui te õnnistate liha, siis annate sellele kõrge sageduse.“ Teisal ütleb aga, et peaks ikka liha söömist vähendama ja kolmandas kohas, et me pole loodud lihasööjaks. Mine siis võta kinni. 

Viimane raamatutarkus (ülejäänu lugege ise), et te siis teaksite.

„Miks te üldse enam kosmosesõidukeid vajate, kui te oskate ennast teleporteerida?“ 

„Kosmoselaeva meil tõesti vaja ei lähe, aga väga paljud tsivilisatsioonid peavad seda nägema. Kui me ilmuks lihtsalt teie elutoas välja, te ehmataksite ja hakkaksite kartma."

Jutt jumala õige. Ühte tüüpi ma kardaks, aga kui tuleb laev, milles võib neid teoreetiliselt olla ma ei tea kui palju, siis ma absoluutselt ei karda.

Aitäh raamatu eest, Petrone Print, Rhodose-Tallinna lend möödus meeleolukalt!

Milda läheb puhkusele

 Värskes oktoobrikuu Tähekeses saab teada, kuhu kaovad sügise tulles ja laste kooli minnes kõik need jätsi- ja limpsikioskid, mis kogu suve rannas ja parkides värskendavat kosutust pakkunud.

Ma ei ole tõepoolest väga pikalt lastele midagi kirjutanud, ei teagi miks. Lihtsalt. On küll vanast ajast mingeid poolikuid mustandeid, millega võiks edasi töötada, aga ju pole õige aeg.  Aga miks nüüd suvel äkki ühe loo kirjutasin? Kaks põhjust. Esiteks jalutasin ma möödunud talvel Stromkani ja tagasi ja sel teekonnal oli üks parkimisplats, aiaga piiratud kenasti, kus seisid lõbusad värvilised jäätiseputkad rivis. See oli selline... vau-elamus, hästi tujutõstev. Mäletan, et ütlesin tookord kohe T.-le, et selline vaatepilt vajab üht juttu. 

Mida ma muidugi ei hakanud kirjutama, laiskvorst kuubis noh. Aga suvel murutraktoril hektareid mõõtes mõtlesin ükskord, et kaua võib. Romaani selle ühe niidupäevaga välja ei mõtle, aga ühe lastejutu piirjooned paneb paika küll.

Suvetüdrukud / Bishop

Ei ole väga seda masti kraam, mida muidu loeksin, aga geograafilise kattuvuse tõttu läks siiski kohvrisse, ja ega vähem tähtis olnud ka fakt, et ehk on lobe suvelugemine.

Alustan esmalt halvast.

Päris lobe see siiski ei olnud, sest autor eksis õige mitme kirjutamise reegli vastu (guugeldage, kui huvitab) ja eks need detailid mulle väheke ajudele käisid, samas möönan, et paljudele just nii meeldib, seega ennustan head minekut raamatule. Oma osa võis olla ka selles, et tegelastest ei suutnud end keegi mulle lõpuni sümpaatseks mängida. Ja veelgi suurem osa minu viginas võib tuleneda sellest, et ma keerasin end lamamistooli lugema ja siis tuli abikaasa, et ta veidi lehitseb seda... ja jäigi lugema. Aga ma absoluutselt ei kannata, kui keegi mu lugemisjärje segi lööb. Põhimõtteliselt ei ole tänaseni möödunud ühtegi päeva, mil ma ei tuletaks talle meelde, kuidas ta oma naist ahistab ja temalt raamatuid (märkamatult on mitmus mängu tulnud) ära võtab.

Kiitust jagan aga teemale endale, mis ärgitab mõtlema raamatust väljapoole. Noored tüdrukud, lõbusa elu ahvatlus (saadaks kooli kuradile, vanemad kuradile, sülitaks rutiini ja tüütute kohustuste peale), armumised (suured) ja unistused (veel suuremad!). (Raamatus) läksid verinoored briti piigad seljakotireisile ja langesid võrku kohapeal, (päris elu) Ida-Euroopa tüdrukutel olid reisimiseks võimalused kasinamad, neid saatis teele lootus helgemale tulevikule. Aeg oli siis 1990-2000ndate algus, kohaks Itaalia ja Lõuna-Hispaania, ent otsapidi mäletan ka jutte Kreekast (kuigi meenub, et pigem kõneldi sel juhul Ateenast). Aeg on edasi läinud, aga asja olemus muutunud vähe, tõsi, tänasel päeval liiguvad "suvetüdrukud" pigem Dubai vahet. 

Nagu raamatus, nii ka reaalsuses tulevad need tüdrukud sellest välja erinevalt, kes võitjana, kes kaotajana. Minu põlvkonna naised tunnevad küllap mõlemaid.

Mu lõplik hinnang loetule kõigub, ilmselt seguneb selles nii raamatu- kui ka päris elu. 

 

Tormine

Nüüd vist on see hetk, kui võib juba nentida, et torm on üle elatud. Minu siinses piiratud ja pisikeses kivilinnas tormi kuulda ei ole. Vaid teatud nurga alt tuuseldades võib mõne plekk-katuse kolisema võtta. Kuna mu akendest ka ühtegi puud ei paista, siis tuule tugevust saan hinnata metsviinapuu liikumise järgi. Liikus küll. Muus osas vaikne ja liikumatu ümbrus.

Elekter ära ei läinud, küll aga Hiiumaal lühikeseks ajaks pani vehkat. 

Tormi käisime korra väljas piilumas. Viru keskus ja kaubamaja olid rahvast täis, ilmselt mingi osa kasutas tormipäeva ostlemiseks. Trammitee ehituseks pandud piirdeaiad olid kenasti pikali, nagu ka enamus ajutisi liiklusmärke.

Pirita teel võis kohata jalgrattureid (3) ja koeraga jalutajaid (palju). Vett viskas üle kergliiklustee mõnuga, nagu näha, siis ka autoteele. Haabneeme pool oli juba õige vaikne ja Pandju pool murdus laine sootuks kaugemal. 

Kuna mul tuli täna öösel ka elu õiekese teise lapsevanema lennukit oodata, siis saime ka öösel kolme ajal tormi vaadelda. Ma ju siin praktiliselt peokolmnurgas elan, siis oli veider näha, et pidutsejaid nii vähe oli tänavatel. Mu meelest suvalise esmaspäeva suvalisel õhtusel ajal on ka kordades rohkem. Nii et äkki ikka torm peletas nad eemale :) Ükskord umbes samal kellaajal lennujaama minnes oli Hollika ümbrus küll kui viimne patukants - põhiliselt väljutati kõikvõimalikest kehaavaustest vedelikke või tehti tänavail ja pinkidel aktiivselt sugu. Täna öösel - ei midagi. 

Ah jaa, lennukid lendasid siiski võrdlemisi tublisti, ära jäeti vist ainult paar lendu ja üks Kopi lend suunati Stockholmi, hilinemisi oli muidugi rohkem. Mõtlesin, et küll oleks ikka "tore", kui passime öö otsa üleval ja siis lennuk enne Tallinnat mujale suunataks. Linna kohale tiirutama see küll pandi, aga päris ära siiski ei saadetud, ilmselt mõjutas pardal viibinud presidendiherra asjade käiku. Või mine sa tea.

 

Tahan koju /Gardell

Jonas Gardelli avastasin esimest korda "Koomiku lapsepõlve" kaudu, imeline lugemine. Meeldis ka kõnealune raamat. Õhuke, aga suure sisuga. Kõik tegelased armastavad või otsivad armastust. Omal moel. Koht ja aeg on aga sageli valed.

Ja siis need Gardelli napid ja teravad verbaalsed torked, nauding.

"Charlotte tuleb kohvijoomise ajaks koju, sest ta lubas seda. Aga tal on kõrvas suured roosad plastmasskõrvarõngad ja jalas roosad kõrgete kontsadega kingad, mis Rutile ei meeldi ja mis ta kord Ruti antud kingaraha eest ostis. Charlotte on tarvitanud tušši, silmapliiatsit, ruuži ja huuleläiget, mis huultelt maha valgub. /.../ Kogu aja ootab ta, et Rut teda käest rebiks ja käsiks tal otsekohe võõba maha pesta, ent Rut ei ütle ega tee midagi.

Lõpuks tuleb siiski Ruti parim sõbranna Gertrud Charlotte´i juurde ja vaatab talle murelikult otsa.

"Armas tüdruk, kas sa ei tea, et roosid, mis varakult õitsevad, närtsivad kiiresti!"

Charlotte vaatab talle viimast torditükki mäludes ja neelates otsa. Seejärel vastab ta silmagi pilgutamata:

"Yeah, but this one is plastic!""

Tante Jolesch / Torberg

Aeg ei soosi pikka loba.

Seega: ⭐️⭐️⭐️⭐️