Magushapu / Lasn

 

Kui siin juba veidrate raamatute lugemiseks läks...

See raamat, tundub mulle, võiks nii mõnelegi lugejale meeldida... kui nad selle üles leiaksid. Isekirjastaja (vist) ja võrdlemisi tundmatu (vabandan, kui eksin) autori kombo ei suuda püünele trügides suurte tegijatega konkureerida, nagu ikka. 

Tutvustus:

"See on terav lühiromaan majanduslanguse ja koroonaepideemia painest, kokkade tööst, armastusest, noorte Eestist lahkumisest, eneseleidmisest. Tekstis on väsinud toidukullerite higi, Soomes elavate eestlaste viha immigrantide vastu, köökide kuumus, nõudepesijate märg maailm, globaalse toidutootmise tume vari."

Niimoodi lugedes võib veidi kuivalt mõjuda, aga tegelikult on tekst muhedalt sõnakas, kohati ninakas, kujundirikas, tõsi, ka loetelulembene, mis vahel võib lugejat väsitada, mulle seekord passis. Kes seksi pelgavad, siis igaks juhuks mainin, et selle esinemissagedus võrreldes muude seikadega on suurem raamatu alguses, hiljem, kinnitan, väheneb.

Õrnalt meenutab ühe teise kokapoisi mõne aasta eest ilmunud "Köögikuratit". Meeldis siis ja meeldib nüüdki, et sellised raamatud annavad meile võimaluse heita pilk ühele ametile, mis muidu nii "kaadritagune". Ikka säravad ju vaid üksikud staarkokad, keda näeme meedias alati sirgeselgselt, roosa ja rõõsa olemisega, aga proosaline argipäev jääb meil varju.

PS. Terve Eestimaa vohmib aina Caesari salatit süüa, aga kurja küll, õigesti ei saa ega saa kirjutatud. Kuigi jah, mingite nimede ja kaubamärkidega olidki siin lood kohati keerulised.

PPS. Sauteri näol rullub me ees põgusalt lahti ka kirjaniku argipäev, oleks võinud pikemaltki. 

Kusjuures olen täpselt sama imestanud. Tunnen inimesi, kes võivad pooletunnise kirglise loengu pidada kodu lähedal kasvatatud ja puhtast toidust, näha vaeva selle hankimisega, vajadusel maksta mitmekordset hinda, ja samas veeta nädalalõppe tarbides aineid, mille koostisest neil lõpuni aimu ei ole ning pugida hessis burkse ja friikaid, mille lõhn ajab juba kümne meetri pealt sees keerama.