Ei ole väga seda masti kraam, mida muidu loeksin, aga geograafilise kattuvuse tõttu läks siiski kohvrisse, ja ega vähem tähtis olnud ka fakt, et ehk on lobe suvelugemine.
Alustan esmalt halvast.
Päris lobe see siiski ei olnud, sest autor eksis õige mitme kirjutamise reegli vastu (guugeldage, kui huvitab) ja eks need detailid mulle väheke ajudele käisid, samas möönan, et paljudele just nii meeldib, seega ennustan head minekut raamatule. Oma osa võis olla ka selles, et tegelastest ei suutnud end keegi mulle lõpuni sümpaatseks mängida. Ja veelgi suurem osa minu viginas võib tuleneda sellest, et ma keerasin end lamamistooli lugema ja siis tuli abikaasa, et ta veidi lehitseb seda... ja jäigi lugema. Aga ma absoluutselt ei kannata, kui keegi mu lugemisjärje segi lööb. Põhimõtteliselt ei ole tänaseni möödunud ühtegi päeva, mil ma ei tuletaks talle meelde, kuidas ta oma naist ahistab ja temalt raamatuid (märkamatult on mitmus mängu tulnud) ära võtab.
Kiitust jagan aga teemale endale, mis ärgitab mõtlema raamatust väljapoole. Noored tüdrukud, lõbusa elu ahvatlus (saadaks kooli kuradile, vanemad kuradile, sülitaks rutiini ja tüütute kohustuste peale), armumised (suured) ja unistused (veel suuremad!). (Raamatus) läksid verinoored briti piigad seljakotireisile ja langesid võrku kohapeal, (päris elu) Ida-Euroopa tüdrukutel olid reisimiseks võimalused kasinamad, neid saatis teele lootus helgemale tulevikule. Aeg oli siis 1990-2000ndate algus, kohaks Itaalia ja Lõuna-Hispaania, ent otsapidi mäletan ka jutte Kreekast (kuigi meenub, et pigem kõneldi sel juhul Ateenast). Aeg on edasi läinud, aga asja olemus muutunud vähe, tõsi, tänasel päeval liiguvad "suvetüdrukud" pigem Dubai vahet.
Nagu raamatus, nii ka reaalsuses tulevad need tüdrukud sellest välja erinevalt, kes võitjana, kes kaotajana. Minu põlvkonna naised tunnevad küllap mõlemaid.
Mu lõplik hinnang loetule kõigub, ilmselt seguneb selles nii raamatu- kui ka päris elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar