Ajasin seda raamatut üle linna taga, sattusin koguni Männi raamatukokku, mis oligi seni avastamata.
Kui ma siis lugema hakkasin, meenus kõik. Jah, see on seesama Illies, kelle tekst ajab vererõhu lakke. Eelmises eesti keelde tõlgitud raamatus oli aastaks 1913, seekord 1929-1939. Hea aeg, mulle meeldib. Kirjanikud, kunstnikud, näitlejad jt andekad kuulsused koos - samuti hea. Illies oskab leida selle vaimukalt teravmeelse või vastuolulise tera, millega ühe või teise inimese tegevust või suhteid iseloomustada. Kõlab vaimustavalt, ja oli ka.
Aga siis... terve raamat põhimõtteliselt koosnebki selliste inimeste ja "terade" kirjeldamistest. Ja arvestades, et peatükid on lühikesed ja kirjeldatavaid tegelasi aina lisandub ja lisandub ning sissetoodud tegelastega taaskohtumised lasevad end pikalt oodata, lisaks on napid, siis moodustub kokku üks paras puder ja kapsad, mis kohe mitte kuidagi minus kui lugejas ei kinnistu (võib muidugi ka olla, et mu mälumaht on vilets ja ma ise paras tumba).
Keegi kuskil iseloomustas seda kui 1920-30ndate Berliini telefoniraamatut. Ega ma vastu vaidle :) Kusjuures selles valguses on veider, et kui ma olin kainikueas, siis oli telefoniraamat tõepoolest üks mu lemmikraamatutest (see oli mingit sünget tooni (mürkroheline?) kõvade kaantega). Klassikalise telefoniraamatuga võrreldes on see ju loomulikult põnev lugemine, sest annab ka teavet, et kes kellega magas, kes oli omasooihar, kes oli juut - jah, need kolm teemat leidsid peamiselt käsitlemist.
Vanast kraamist lugesin vahepeal üle "Minu Aasia" (et sukelduda autori uute seikluste toimetamisse, etteruttavalt võib öelda, et tuleb veel pöörasem kraam kui esimeses raamatus, ehk et elu on suurem kui kirjandus) ja Steinbecki "Me tusameele talve" (sest mul oli lugemisjärg eest ära ja tõbisena Hiidu sattudes polnud enam midagi lugeda, tuli vana maja raamatukogu puistata).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar