Jonas Gardelli avastasin esimest korda "Koomiku lapsepõlve" kaudu, imeline lugemine. Meeldis ka kõnealune raamat. Õhuke, aga suure sisuga. Kõik tegelased armastavad või otsivad armastust. Omal moel. Koht ja aeg on aga sageli valed.
Ja siis need Gardelli napid ja teravad verbaalsed torked, nauding.
"Charlotte tuleb kohvijoomise ajaks koju, sest ta lubas seda. Aga tal on kõrvas suured roosad plastmasskõrvarõngad ja jalas roosad kõrgete kontsadega kingad, mis Rutile ei meeldi ja mis ta kord Ruti antud kingaraha eest ostis. Charlotte on tarvitanud tušši, silmapliiatsit, ruuži ja huuleläiget, mis huultelt maha valgub. /.../ Kogu aja ootab ta, et Rut teda käest rebiks ja käsiks tal otsekohe võõba maha pesta, ent Rut ei ütle ega tee midagi.
Lõpuks tuleb siiski Ruti parim sõbranna Gertrud Charlotte´i juurde ja vaatab talle murelikult otsa.
"Armas tüdruk, kas sa ei tea, et roosid, mis varakult õitsevad, närtsivad kiiresti!"
Charlotte vaatab talle viimast torditükki mäludes ja neelates otsa. Seejärel vastab ta silmagi pilgutamata:
"Yeah, but this one is plastic!""
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar