Värskes oktoobrikuu Tähekeses saab teada, kuhu kaovad sügise tulles ja laste kooli minnes kõik need jätsi- ja limpsikioskid, mis kogu suve rannas ja parkides värskendavat kosutust pakkunud.
Ma ei ole tõepoolest väga pikalt lastele midagi kirjutanud, ei teagi miks. Lihtsalt. On küll vanast ajast mingeid poolikuid mustandeid, millega võiks edasi töötada, aga ju pole õige aeg. Aga miks nüüd suvel äkki ühe loo kirjutasin? Kaks põhjust. Esiteks jalutasin ma möödunud talvel Stromkani ja tagasi ja sel teekonnal oli üks parkimisplats, aiaga piiratud kenasti, kus seisid lõbusad värvilised jäätiseputkad rivis. See oli selline... vau-elamus, hästi tujutõstev. Mäletan, et ütlesin tookord kohe T.-le, et selline vaatepilt vajab üht juttu.
Mida ma muidugi ei hakanud kirjutama, laiskvorst kuubis noh. Aga suvel murutraktoril hektareid mõõtes mõtlesin ükskord, et kaua võib. Romaani selle ühe niidupäevaga välja ei mõtle, aga ühe lastejutu piirjooned paneb paika küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar