Pühapäev, 31. juuli 2022

Ootus / Hope

 Kui ma tahan naistekat lugeda, siis just täpselt sellist. Täiuslik.

Kolm naist ja ohtralt liikumist ajateljel (jee, mu lemmik). On tüdrukute unistused ja püüdlused, sihid ja eesmärgid... ja siis kolmekümnendates eluaastates nende naiste tegelikkus. Kas valitud suund oli õige, kas nad ise kasutasid kõik võimalused, kas töötab paremini kindel tegevusplaan või tuleks vahel lasta hoopis juhustel sekkuda... kas kuskil mujal on rohi rohelisem...

Hästi eluline, ehk koguni argine, aga siiski haaravalt kirjutatud.

PS. Soovitada tahaks Kertule.



Kolmapäev, 27. juuli 2022

Keemiatunnid / Garmus

 Ma ütlen kohe ära - ärge neid minu Goodreadsi tärne vaadake, sest see on puhtalt minu probleem. Tunnistan ausalt, ma ei suutnud seda lõpunigi lugeda. Aga teile see raamat raudselt sobib ja meeldib.


Korralik lugu, kõik on ette ja taha ära nämmutatud, et lugeja jumala pärast ise midagi mõtlema ei peaks. Et justkui tugevatele ja vapratele ja iseseisvatele naistele, aga samas kirjutatud nagu alaarenenud väetikestele - kallis autor, kas sa ei näe siin väikest vastuolu?
Ja absoluutselt kõik klišeed on ka kenasti üksteise otsa lükitud (lademes õnnetuid seiku lapsepõlves, enneolematult tark ja ilus peategelane, lõputu ahistamine ametipostil, abielu- ja lastevastasus, koera võtmine, surmad särgid-värgid jne, jne, you name it!). Kõik see, mis täna "müüb", aga mu jaoks oli seda liiga palju korraga.
Ja siis ma väsisin. Kuskil enne 100. lk. Nii et ma ei tea, kuidas see lugu lõpeb. Küllap õnnelikult. Sest muidu see poleks ju täiuslik naistekas.



Seltsidaam / Glenconner

Võtsin suure skepsisega ette, aga üllatas võrdlemisi positiivselt. Ja me räägime olukorrast, kus ma ei olnud sellest inimesest eluski kuulnud, nägu ka puhta võõras, tema perekond mu jaoks sama, mis Kükametsa Anne perest hakata kõnelema. Ja kui te nüüd arvate, et ehk ma olen mingi Briti kuningakoja salakiibitseja, kes päevad otsa kiiktoolis kõigub ja kuningannade ja printsesside põrutavatest tegemistest värskemaid uudiseid oodates närviliselt veebilehti värskendab, siis eksite samuti. Noh, mis seal enda võhiklikkust salata, printsess Margareti (kelle seltsidaam raamatu autor siis oligi) nägu oli mul ka võrdlemisi ähmaselt silme ees. 

Ikkagi osutus huvitavaks lugemiseks. Tegelikult... ma vist soovitakski seda lugeda pigem kui lihtsalt üht elulooraamatut. Inimesest, kelle elu oli põnev, veider, kaootiline, jamadest kubisev, ja no törtsuke sekka ka seltsidaami kohustusi, sest see viimane amet ei olnud raamatus sugugi peamine ja läbivalt tähtis. Ikka väga palju oli omaenese hullust elust. Abikaasa ise oli juba selline nähtus, et sellise talumiseks oleks mitut elu vaja. Tõsi, oli ka head, sest pidusid see tüüp juba oskas korraldada, olen kergelt kade. Pojad... nojah, nende põhjustatud südamevalust ma parem ei kõnelegi (ühel AIDS, teisel tõsine sõltuvus, kolmandal õnnetuse tagajärjel pikk kooma ja argiste toimetuste nullist õppimine), kaksikutest tütardel läks elus veidi paremini.

Ja siis see printsess. No see oli ka ikka päris s... iseloomuga, tujukas ja hull. Aga need jutud olid sellised õrnalt sordiini all hoitud, nii et ei mingeid skandaalseid paljastusi. Kuigi ka tema oli peomemm ja seal ilmselt ainest juba oleks.

Mis aga raamatu võluvaks tegi, olid väikesed põnevad nüansid ja eriskummalised vahejuhtumid, neid siin täitsa leidus.



Reede, 22. juuli 2022

Uue aja asjad

 Kui ma Tallinnasse kolisin, siis olin püsti hädas venekeelsete klienditeenindajatega. Minu probleem noh, ei ole minust selles keeles lobisejat, sõnavara on ahtake. Nüüd läksin vabatahtlikult ukrainlannast juuksuri juurde. 

Töö oli aus ja korralik. Ja no põhimõtteliselt saab käte-jalgadega kõik räägitud, ülejäänud aeg ongi hea ja vaikne omi mõtteid mõlgutada või raamatut lugeda. 

Tõsi, kahe tunni asemel kulus viis ja pool ja äärepealt oleks praamist maha jäänud. Mis näitab, et nüanssideni ikka käte-jalgadega rääkides ei jõua.

Neljapäev, 21. juuli 2022

Kurtidele kõrvadele

 Lugusid sellest, kui tähelepanelikult mu teinepool mind kuulab.

Meil on tänavu valdavalt korduvkülastajad, võhivõõrast rahvast on väga vähe. Hetkel on siin abielupaar, kes käis ka möödunud aastal (läbi Bookingu) ja kelle erandkorras võttis vastu elu õieke. Sellega seoses olid meil pikad telefonivestlused, juhtusid need vist olema tõesti kõik minuga. Lahkumisel kohtusin nendega silmast silma, abikaas, tõsi, kõrval ei olnud. Tänavu tulid taas, kirjavahetus algas poolest talvest, oli tihe. Kuigi meilidele vastasin mina, siis tulid need kirjad loomulikult meie ühisesse, majutusega seotud postkasti. Ka igapäevases suhtluses on meil vajadusel kombeks majutuskalendrit valjuhäälselt läbi lapata, et mis päev sisse, mis päev välja. Vahel on kasutuses koodnimed (tätokatega baptist jms), aga sel korral ei olnud, olid päris nimed, mõlema omad.

Saabumisel vastu võtma sattusin jälle mina üksi. Ilmad on olnud seekord kahepaiksed ja seetõttu oleme suutnud siin kinnistul päevade kaupa elada nii, et meie nendega ei kohtu (seda ma räägin kogu aeg, et selline privaatsus on täielik luksus). 

Üks päev jõudsid meie autod samal ajal koju. Kuna ma olin poodi minekuks jätnud toidu pliidile, siis ei saanud hoovil kinni pidada ja kihutasime, tervituseks vaid lehvitades, mööda. Ja siis küsib teinepool, et mis selle naise nimi oligi...



Kolmapäev, 20. juuli 2022

Ma lihtsalt armastan seda saatelõiku

See näib küll naeruväärne, aga tundub, et peab iga päev harima, harima, harima...

Igatahes üks paljudest põhjustest, miks lihtsalt ei taha enam midagi teha on siin kenasti olemas.

Teisipäev, 19. juuli 2022

Lugemised

Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte / Berelis

Kõigile vist ei passi ja ega sõltuvalt meeleoludest oleksin ka ma ise võinud mõnes muus olukorras selle peale nina vingu tõmmata. Aga seekord sobis ja meeldis. Absurdi ja muigamaajavaid olukordi, veidrikuid ja tegelasi ilmaelu äärealadelt (geograafiliselt küll Lätimaale paigutatult). Kõik puha Contra mõnusmuhedas maalähedases tõlkes. 

Tekkis kohe kange kihu mõnda Läti kolkakülla minna. Enne peaks muidugi lähedastega hüvasti jätma...





Halastus / Ullmann

Kuna ka Ullmann on mitmendal-setmendal ringil, siis ei näe vajadust kommenteerida. Lihtsalt... igal aastal juulis on tarvis.


Õnn on otsuse küsimus / Kaldmaa

Kalev Kesküla kirjutas, et “Vanad raamatud nagu riidedki on inimese mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle suureks jäänud.” Üldiselt ei ole mu enese meelerahu huvides eriti mõistlik vanu riideid selga proovida ega kunagi loetud raamatuid üle lugeda. Aga on mõned erandid, nagu see siin. Ma tunnen, et see raamat on sedavõrd minu kvintessents, et polegi palju lisada. Sellest raamatust ma ilmselt ei kasva välja kunagi, isegi kui väga tahaksin.
Seega lõpetasin selle laenutamise ja tellisin eile endale isikliku eksemplari ära. Et iga kord, kui olen pudenenud koost, saaksin end selle abil kokku lappida.
 



Imaago / Ulitskaja

Ikka vana hea Ulitskaja, kelle käekiri on muutumatu. Aga see keel mulle meeldib, ilmselt on ka tõlkija olnud oma ülesannete kõrgusel (Jüri Ojamaa). Kohati muidugi tundub, et see kõik on juba olnud, samas olen veendunud, et ma "Imaagot" varem lugenud pole. Äkki on lihtsalt suur sarnasus raamatuga "Daniel Štein, tõlkija"? Igatahes eesti keeles vist ei olegi temalt mul muud lugeda. Kahju. 

Kui ma alustaks täna uuesti "Imaago" lugemist, siis võtaks paberi-pliiatsi kõrvale. Ma küll jumaldan rikkalikku tegelaste galeriid ja mulle meeldivad ajahüpped ja edasi- ja tagasiminekud, aga siin tunnen ometigi, et veerand seostest läks kaduma. Loed ja tead küll, et see või teine tegelane käis varem juba läbi, aga mitte ei mäleta.

Nauding. Niivõrd kui kõik see 1950-80ndate NL elu nauding olla saab.



Ja küll mul on hea meel, et ma selle kujundaja halva nalja avastasin alles pärast raamatu lugemist. 


Mirjami palett / Kitsik

Hinnet ei oskagi panna. Vahepeal viskas nii mõnusat sarkasmi ja eneseirooniat sisse, et ma suisa vaimustusin ja kukkusin heldelt raamatut soovitama, siis aga vajus kuidagi tavaliseks ära, ja ma korjasin ruttu oma soovitused tagasi :)

Nii et jään segaduses oleva lugeja staatusesse.




Eesti novell 2021

Nagu ikka, seinast seina. Suurem osa meenutab mulle seda tunnet, kui ma varateismelisena ahmisin saadaolevaid raamatuid, mille sekka juhtus kodumaist kraami, nii 1970-80ndatest. Oli, muidugi oli ka pärleid, aga valdavalt oli selline... keskpärase sõnavaraga udru-mudrutamine, erilist süžeedki polnud, lugesid ja tegid möh. No ja kui siis leiad terve kogu peale üks-kaks säravamat kirjatükki, siis mõtled, et no eks pean ka järgmisel aastal ikka sirvima.


Pühapäev, 10. juuli 2022

Sünnipäev saarel

 Tänavu võimaldasin endale sünnipäeva mandril, kõigi võimaluste linnas... aga lõpuks hakkas hommikul ikka miski sügelema ja kihelema ja põrutasin hoopis Aegnale. Parim otsus. Miks te pole mulle varem öelnud, et seal on nii mõnus? See on nii lähedal, nii puhas ja nii kompaktne - ideaalne laisa inimese väljasõidu sihtkoht. 

Laev väljub kolm korda päevas, ööseks jääma ei pea, saab teha endale paraja retke, kas umbkaudu nelja- või kaheksatunnise. Pilet on 6 eurot edasi-tagasi, ostmine mugav ja lihtne, väljub Linnahalli kõrvalt. Laev on puhas ja aknast näeb ka midagi (meenutagem minu Langkawilt Koh Lipele sõitu ja musta kilega kaetud aknaid :))

Algul põdesin, et rattapiletit osta ei õnnestunud, aga tegelikult pole sinna ratast vajagi, mugavam ongi jalgsi tiir peale teha, siis pole muret, kui tahad vahepeal üldse vees kahlates astuda või ronida mõne militaarrajatise otsa või sehkendada võpsikus (seda seal küll palju pole, ikka sellised ilusad ja kuivad metsaalused). Kõik on märgistatud-viidastatud, rajad mõnusad, rannad kaunid, hästi korraldatud prügimajandus, kuivkäimlad olemas (paberit isegi oli!), grilliplatsid, varjualused einestamiseks.

Ja mu meelest sobib see nii romantikutele (Katarina võiks seal järgmise amüseerimise korraldada (kui juba pole käinud) ja Kertu võiks oma präänikuga sinna minna, ja kõik teised leiaks ka kaaslase ja põhjuse, kindel see).

Raudne soovitus.




















Neljapäev, 7. juuli 2022

Mõtterändur / Mikita

 Algus oli selline... nagu Mikita ikka on. Vahepeal udru-mudrutab, siis viskab sekka mõned kullaterad. Kuskil keskpaigas mõtlesin, et no läheb jälle lappama ja kas ma ikka viitsin edasi lugeda, kröömike kiskus ka kordusteks kätte. 

Aga siis! Järsku muutus Mikita nii mänguliseks ja kelmikaks, et kuku või pikali. Mul kohe GR hinne tõusis mühinal. Ilmselt lõpliku kalgi südame pehmenemise tegi see eestlase läbikatsumise küsimustik seal lõpus. Mu maksimumist jäi puudu vaid see praetud munade kuhi, millele on alustass tagurpidi peale pandud. Mul mingi õhkõrn heiastus on sellega seoses, ent ma pole kindel, kas olen sellest lugenud, näinud kuskil filmis või kas olid need ikka praemunad, millele nii pandi. Kõik muu pidas paika. 

Ja igatahes ma tunnustan autorit selle eest, et keegigi ülistab meie Eestimaad, no kohe iga kandi pealt, olgu selleks meie loodus, meie maastikud, vanad taluõued või tähistaevas me kohal. 



Kolmapäev, 6. juuli 2022

Nõusolek / Springora

Kaua on seda tõlget oodatud (tegelikult küll vaid kaks aastat, aga ootaja aeg on pikk), pettuma ei pidanud. Raamat on napivõitu autobiograafiline jutustus (selles olukorras mulle isegi meeldis, et lugu ei olnud ilukirjanduslikku vormi valatud), mõni tunnike lugemist, samas tempo paigas, liigseid sõnu ei tehta, kõik oluline saab öeldud. 

Ja mis ei saa lugejale otsesõnu öeldud, see vähemasti ärgitab teda mõtisklema ja arutlema. Kunsti ja elu üle. Kuhu maani võib kunsti nimel minna?  Perekonna, kooli, ent veelgi laiemalt ühiskonna rollist sellises olukorras. Kirjastajate vastutusest, ka sellest. 

Igaks juhuks lühidalt sisust: autor kirjeldab oma 13.-15. eluaastatel olnud suhet viiekümnendates pedofiiliga, kes oli ühtlasi väga mainekas kirjanik, igati tunnustatud oma ringkonnas. Springora harutab lahti enda sattumise sellesse suhtesse, Gabriel Matzneffi osavad manipulatsioonid, kõige tipuks kajastused viimase loomingus  (mis võtsid Springoralt hääle veel enne, kui ta oli välja kujunenud, sest lõppeks käis GM poolt moonutatud kirjanduslik tegelaskuju temast alati ees).

Kohustuslik lugemine.



Teisipäev, 5. juuli 2022

Meie taluköök / Manona Paris

 


Mul on tunne, et sellest raamatust peab rääkima, sest vastasel juhul võib see segadust tekitada. Et mis see siis on? On see ühe talu elule upitamise lugu? Natuke jah, ent siiski ei maksa siit oodata põhjalikke lugusid palkseinte puhastamistest, põranda ülesvõtmisest, uue pliidi ladumisest ja kemmergu tühjendamisest. Raamatu teises pooles küll tulevad kergelt mõned praktilised maamajalikud lood sisse, aga siiski servapidi. Kas see on lugu köögielust? Jah, just kui veidike oleks küll. Leidub väikseid avastusi, kasulikke nippe ja ohtralt retsepte (väidetavalt maru lihtsaid, aga no seda nad ütlevad kõik :)) 

Kas see on raamat toitumisest, armastuse - vihkamise suhtest toiduga ja toitu? Jah. Seda on see vaat et kõige rohkem. Ma mingil ajal põrkasin autoriga linnas pidevalt kokku (isiklikult ei tunne teda, lihtsalt kui võõras) ja mõtlesin alati, et temas on mingi külgetõmbejõud, eriline võlu, ei saa pilku pöörata, sest see ilu hoiab sind kuidagi enda kütkeis. Aga eks ta ole, et igaühel omad võitlused pidada ja "tantsukaart iseenda tontidega täidetud".

Otse loomulikult ei ole autoril ka raamatu lõpuks jagada ühtegi imeretsepti, aga kuna see reaalses elus niisamuti on, siis ongi sellist loo moraali vaja (vältimaks seda, et inimesed ummisjalu järgiks üht või teist imedieeti või jookseks ühe või teise "toitumisguru" järele, makstes veel üüratuid summasid õhku täis lubaduste eest).



Lugeda oli mõnus, nagu loeks tuttava naabritüdruku pajatusi elust ja tegemistest, kokkamisest ja lastest ja maakodust. 

PS. Piret keetis hiljuti matkal olles merevees makarone, nüüd jagab Manona õpetusi lõkkemakaronidest... mulle tundub, et mul on siin elus midagi olulist proovimata :)

PPS. Seda seenehullude märkuskastikest tahaksin muidugi tänu enda hiljutisele kogemusele kangesti täiendada - et sa võid küll seent ja selle valmistamist osata, aga pane siis tähele, et on päris mitmeid seeni, mida EI TOHI koos alkoholiga tarvitada.


PPPS. Mul on nüüd lugemisvara otsas, aga ma saan aru, et kahe tunni pärast avatakse raamatukogud, eks ma siis seni teen tööd või muud sellesarnast.

Esmaspäev, 4. juuli 2022

Süüria

 Tanja Dibou "Minu Süüria" toimetamine sattus nüüd küll väga kummalise ajastusega mu lauale. Esimene jutt oli vist kuskil novembris-detsembris, esimesed lugemised niisamuti. Ja kuigi sel hetkel võis öelda, et lugu on "vana" (tegevus leiab aset peamiselt 2010-2011, sekka pilguheite tänasele, lisaks muidugi see kurb Eesti peatükk, millest meediaski juttu olnud), siis paar kuud hiljem sattusin justkui paralleelmaailma - lugesin, kuis Tanja elu seal Süürias võttis ootamatud pöörded, nagu teistegi süürlaste elud, ja samal ajal oli siin see meie ümber toimuv uus reaalsus. Sellega seoses meeldib mulle Tanja märkus (minu vabas sõnastuses hetkel), et kui füüsiline sõda ka käib juba su ukse ees, siis tundub ometigi, et seda on võimalik peatada, aga infosõjal piire pole, see jõuab kõikjale... Ja seda näeme me praegu ise, kui lihtsalt ja kui palju kurja annab infosõjaga teha, mõlemalt suunalt.

Aga mitte sõjast ei tahtnud ma rääkida, sest Tanja Süüria-raamat pole ainult sõda. See on ka ilus armastuse lugu, uue avastamine ja endale võõra keskkonnaga kohanemine. Samas püüdes ka endaks jääda (nt taimetoitlasena süürlaste keskel olemine või sedavõrd perekeskses ühiskonnas lastesaamisega venitamine jms. Viimane teema on mošees naistel ilmselt päris sageli keelel ja meelel). Ja muidugi kõik need suure suguvõsa majast läbi traavimised, lõputu seltsielu, millega eestlased võõrsil vist küll kunagi ei harju, pulmahooajad jne, jne.

Oli tore kiigata korraks nii teistsuguse maa ja rahva tegemistesse.  




Pühapäev, 3. juuli 2022

Nv

Pean vist ruttu kõik postitused ära tegema (huvitav, miks ma ei rutta praegu oma poolikut toimetamistööd lõpetama...), sest ma uputasin oma arvutit "veidi" Regati jäätisega ja seda tuleb ikka veel igasugustest aukudest välja. Aga noh, see olen tüüpiline mina, kes lennukilt toidupoodi lipates mõtleb, et ma ju ainult paar toiduasja ostan ja mis ma ikka eraldi kotti selleks võtma hakkan, viskan sinna riideridiküli arvuti manu.

Aga nädalalõpu reportaaž on lühike. Saarlased käisid neljapäeval külas ära, olid väga toredad, aga mina kuidagi rabe. Ilmselt liiga suure grupiga on ikka keeruline üksi asjatada (tuletagem meelde, et suures elumuutuste tuhinas jäid mu giidiõpingud pooleli:)) Tuleb tulevikus meeles pidada, et ikka kaksi tuleb selliste neljakümne alla kampadega tegeleda.




 

Reedel olid pulmalised kohta üle vaatamas, saab siis seda näha, mis tuleb. Iga pulm on ju nii isemoodi, alates idee püstipanekust, korraldusest kuni siis reaalsete ilmaoludeni välja. 

Laupäev kulges festivali tähe all. Mul on tagantjärele muidugi hea meel, et selle reedeõhtuse Kärdla esinemise õigel ajal maha lükkasin, sest toss oli väljas küll. Aga päev otsa laadatada, see mulle sobib. Ma küll hiljem põen ja taastun säärasest külluslikust suhtlemisest hea hulk aega, aga rõõm on siiski väsimusest suurem. Lugejatega on alati põnev suhelda. Eriti hiidlastega, sest nad on nii mõnusalt otseütlejad, ja samas saab hullult nalja. Komplimentide vaieldamatu number üks mu jaoks tuli ühe dementsusele kalduva isa tütrelt, kes andis teada, kui väga "Minu lõunamaa" ta isale oli meeldinud. Isa päevad ja mõistus ei ole enam alati ühesugused, raske on panna teda millestki pikemalt huvituma, tuju on nagu ta on... Ja siis selline lõbus ja kerge meelelahutus, mis aitab hetkeks minema triivida. Rõõm-rõõm.







Muide, ma ei saa jätta ütlemata, et Viiu Härm räägib nii põnevalt, nii kaunilt, nii... kurvikalt, et kui teil peaks olema võimalust temaga kusagil kohtuda või vestlusõhtul käia, siis palun, mõeldes egoistlikult enese rõõmule, minge ja kuulake teda!



Täna niitsin lademes muru, osa jätsin ikka teiselepoolele ka, ja tulin tulema.






Suvine linn on ikka sajaga mõnus.