Kolmapäev, 27. juuli 2022

Seltsidaam / Glenconner

Võtsin suure skepsisega ette, aga üllatas võrdlemisi positiivselt. Ja me räägime olukorrast, kus ma ei olnud sellest inimesest eluski kuulnud, nägu ka puhta võõras, tema perekond mu jaoks sama, mis Kükametsa Anne perest hakata kõnelema. Ja kui te nüüd arvate, et ehk ma olen mingi Briti kuningakoja salakiibitseja, kes päevad otsa kiiktoolis kõigub ja kuningannade ja printsesside põrutavatest tegemistest värskemaid uudiseid oodates närviliselt veebilehti värskendab, siis eksite samuti. Noh, mis seal enda võhiklikkust salata, printsess Margareti (kelle seltsidaam raamatu autor siis oligi) nägu oli mul ka võrdlemisi ähmaselt silme ees. 

Ikkagi osutus huvitavaks lugemiseks. Tegelikult... ma vist soovitakski seda lugeda pigem kui lihtsalt üht elulooraamatut. Inimesest, kelle elu oli põnev, veider, kaootiline, jamadest kubisev, ja no törtsuke sekka ka seltsidaami kohustusi, sest see viimane amet ei olnud raamatus sugugi peamine ja läbivalt tähtis. Ikka väga palju oli omaenese hullust elust. Abikaasa ise oli juba selline nähtus, et sellise talumiseks oleks mitut elu vaja. Tõsi, oli ka head, sest pidusid see tüüp juba oskas korraldada, olen kergelt kade. Pojad... nojah, nende põhjustatud südamevalust ma parem ei kõnelegi (ühel AIDS, teisel tõsine sõltuvus, kolmandal õnnetuse tagajärjel pikk kooma ja argiste toimetuste nullist õppimine), kaksikutest tütardel läks elus veidi paremini.

Ja siis see printsess. No see oli ka ikka päris s... iseloomuga, tujukas ja hull. Aga need jutud olid sellised õrnalt sordiini all hoitud, nii et ei mingeid skandaalseid paljastusi. Kuigi ka tema oli peomemm ja seal ilmselt ainest juba oleks.

Mis aga raamatu võluvaks tegi, olid väikesed põnevad nüansid ja eriskummalised vahejuhtumid, neid siin täitsa leidus.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar