Esmaspäev, 4. juuli 2022

Süüria

 Tanja Dibou "Minu Süüria" toimetamine sattus nüüd küll väga kummalise ajastusega mu lauale. Esimene jutt oli vist kuskil novembris-detsembris, esimesed lugemised niisamuti. Ja kuigi sel hetkel võis öelda, et lugu on "vana" (tegevus leiab aset peamiselt 2010-2011, sekka pilguheite tänasele, lisaks muidugi see kurb Eesti peatükk, millest meediaski juttu olnud), siis paar kuud hiljem sattusin justkui paralleelmaailma - lugesin, kuis Tanja elu seal Süürias võttis ootamatud pöörded, nagu teistegi süürlaste elud, ja samal ajal oli siin see meie ümber toimuv uus reaalsus. Sellega seoses meeldib mulle Tanja märkus (minu vabas sõnastuses hetkel), et kui füüsiline sõda ka käib juba su ukse ees, siis tundub ometigi, et seda on võimalik peatada, aga infosõjal piire pole, see jõuab kõikjale... Ja seda näeme me praegu ise, kui lihtsalt ja kui palju kurja annab infosõjaga teha, mõlemalt suunalt.

Aga mitte sõjast ei tahtnud ma rääkida, sest Tanja Süüria-raamat pole ainult sõda. See on ka ilus armastuse lugu, uue avastamine ja endale võõra keskkonnaga kohanemine. Samas püüdes ka endaks jääda (nt taimetoitlasena süürlaste keskel olemine või sedavõrd perekeskses ühiskonnas lastesaamisega venitamine jms. Viimane teema on mošees naistel ilmselt päris sageli keelel ja meelel). Ja muidugi kõik need suure suguvõsa majast läbi traavimised, lõputu seltsielu, millega eestlased võõrsil vist küll kunagi ei harju, pulmahooajad jne, jne.

Oli tore kiigata korraks nii teistsuguse maa ja rahva tegemistesse.  




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar