Teisipäev, 19. juuli 2022

Lugemised

Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte / Berelis

Kõigile vist ei passi ja ega sõltuvalt meeleoludest oleksin ka ma ise võinud mõnes muus olukorras selle peale nina vingu tõmmata. Aga seekord sobis ja meeldis. Absurdi ja muigamaajavaid olukordi, veidrikuid ja tegelasi ilmaelu äärealadelt (geograafiliselt küll Lätimaale paigutatult). Kõik puha Contra mõnusmuhedas maalähedases tõlkes. 

Tekkis kohe kange kihu mõnda Läti kolkakülla minna. Enne peaks muidugi lähedastega hüvasti jätma...





Halastus / Ullmann

Kuna ka Ullmann on mitmendal-setmendal ringil, siis ei näe vajadust kommenteerida. Lihtsalt... igal aastal juulis on tarvis.


Õnn on otsuse küsimus / Kaldmaa

Kalev Kesküla kirjutas, et “Vanad raamatud nagu riidedki on inimese mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle suureks jäänud.” Üldiselt ei ole mu enese meelerahu huvides eriti mõistlik vanu riideid selga proovida ega kunagi loetud raamatuid üle lugeda. Aga on mõned erandid, nagu see siin. Ma tunnen, et see raamat on sedavõrd minu kvintessents, et polegi palju lisada. Sellest raamatust ma ilmselt ei kasva välja kunagi, isegi kui väga tahaksin.
Seega lõpetasin selle laenutamise ja tellisin eile endale isikliku eksemplari ära. Et iga kord, kui olen pudenenud koost, saaksin end selle abil kokku lappida.
 



Imaago / Ulitskaja

Ikka vana hea Ulitskaja, kelle käekiri on muutumatu. Aga see keel mulle meeldib, ilmselt on ka tõlkija olnud oma ülesannete kõrgusel (Jüri Ojamaa). Kohati muidugi tundub, et see kõik on juba olnud, samas olen veendunud, et ma "Imaagot" varem lugenud pole. Äkki on lihtsalt suur sarnasus raamatuga "Daniel Štein, tõlkija"? Igatahes eesti keeles vist ei olegi temalt mul muud lugeda. Kahju. 

Kui ma alustaks täna uuesti "Imaago" lugemist, siis võtaks paberi-pliiatsi kõrvale. Ma küll jumaldan rikkalikku tegelaste galeriid ja mulle meeldivad ajahüpped ja edasi- ja tagasiminekud, aga siin tunnen ometigi, et veerand seostest läks kaduma. Loed ja tead küll, et see või teine tegelane käis varem juba läbi, aga mitte ei mäleta.

Nauding. Niivõrd kui kõik see 1950-80ndate NL elu nauding olla saab.



Ja küll mul on hea meel, et ma selle kujundaja halva nalja avastasin alles pärast raamatu lugemist. 


Mirjami palett / Kitsik

Hinnet ei oskagi panna. Vahepeal viskas nii mõnusat sarkasmi ja eneseirooniat sisse, et ma suisa vaimustusin ja kukkusin heldelt raamatut soovitama, siis aga vajus kuidagi tavaliseks ära, ja ma korjasin ruttu oma soovitused tagasi :)

Nii et jään segaduses oleva lugeja staatusesse.




Eesti novell 2021

Nagu ikka, seinast seina. Suurem osa meenutab mulle seda tunnet, kui ma varateismelisena ahmisin saadaolevaid raamatuid, mille sekka juhtus kodumaist kraami, nii 1970-80ndatest. Oli, muidugi oli ka pärleid, aga valdavalt oli selline... keskpärase sõnavaraga udru-mudrutamine, erilist süžeedki polnud, lugesid ja tegid möh. No ja kui siis leiad terve kogu peale üks-kaks säravamat kirjatükki, siis mõtled, et no eks pean ka järgmisel aastal ikka sirvima.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar