Lugusid sellest, kui tähelepanelikult mu teinepool mind kuulab.
Meil on tänavu valdavalt korduvkülastajad, võhivõõrast rahvast on väga vähe. Hetkel on siin abielupaar, kes käis ka möödunud aastal (läbi Bookingu) ja kelle erandkorras võttis vastu elu õieke. Sellega seoses olid meil pikad telefonivestlused, juhtusid need vist olema tõesti kõik minuga. Lahkumisel kohtusin nendega silmast silma, abikaas, tõsi, kõrval ei olnud. Tänavu tulid taas, kirjavahetus algas poolest talvest, oli tihe. Kuigi meilidele vastasin mina, siis tulid need kirjad loomulikult meie ühisesse, majutusega seotud postkasti. Ka igapäevases suhtluses on meil vajadusel kombeks majutuskalendrit valjuhäälselt läbi lapata, et mis päev sisse, mis päev välja. Vahel on kasutuses koodnimed (tätokatega baptist jms), aga sel korral ei olnud, olid päris nimed, mõlema omad.
Saabumisel vastu võtma sattusin jälle mina üksi. Ilmad on olnud seekord kahepaiksed ja seetõttu oleme suutnud siin kinnistul päevade kaupa elada nii, et meie nendega ei kohtu (seda ma räägin kogu aeg, et selline privaatsus on täielik luksus).
Üks päev jõudsid meie autod samal ajal koju. Kuna ma olin poodi minekuks jätnud toidu pliidile, siis ei saanud hoovil kinni pidada ja kihutasime, tervituseks vaid lehvitades, mööda. Ja siis küsib teinepool, et mis selle naise nimi oligi...
Üldse ei imesta. Mis siin imelikku on?🙂 Võiksin palju värvikamaid näiteid tuua 😛
VastaKustuta