Kaua on seda tõlget oodatud (tegelikult küll vaid kaks aastat, aga ootaja aeg on pikk), pettuma ei pidanud. Raamat on napivõitu autobiograafiline jutustus (selles olukorras mulle isegi meeldis, et lugu ei olnud ilukirjanduslikku vormi valatud), mõni tunnike lugemist, samas tempo paigas, liigseid sõnu ei tehta, kõik oluline saab öeldud.
Ja mis ei saa lugejale otsesõnu öeldud, see vähemasti ärgitab teda mõtisklema ja arutlema. Kunsti ja elu üle. Kuhu maani võib kunsti nimel minna? Perekonna, kooli, ent veelgi laiemalt ühiskonna rollist sellises olukorras. Kirjastajate vastutusest, ka sellest.
Igaks juhuks lühidalt sisust: autor kirjeldab oma 13.-15. eluaastatel olnud suhet viiekümnendates pedofiiliga, kes oli ühtlasi väga mainekas kirjanik, igati tunnustatud oma ringkonnas. Springora harutab lahti enda sattumise sellesse suhtesse, Gabriel Matzneffi osavad manipulatsioonid, kõige tipuks kajastused viimase loomingus (mis võtsid Springoralt hääle veel enne, kui ta oli välja kujunenud, sest lõppeks käis GM poolt moonutatud kirjanduslik tegelaskuju temast alati ees).
Kohustuslik lugemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar