Algus oli selline... nagu Mikita ikka on. Vahepeal udru-mudrutab, siis viskab sekka mõned kullaterad. Kuskil keskpaigas mõtlesin, et no läheb jälle lappama ja kas ma ikka viitsin edasi lugeda, kröömike kiskus ka kordusteks kätte.
Aga siis! Järsku muutus Mikita nii mänguliseks ja kelmikaks, et kuku või pikali. Mul kohe GR hinne tõusis mühinal. Ilmselt lõpliku kalgi südame pehmenemise tegi see eestlase läbikatsumise küsimustik seal lõpus. Mu maksimumist jäi puudu vaid see praetud munade kuhi, millele on alustass tagurpidi peale pandud. Mul mingi õhkõrn heiastus on sellega seoses, ent ma pole kindel, kas olen sellest lugenud, näinud kuskil filmis või kas olid need ikka praemunad, millele nii pandi. Kõik muu pidas paika.
Ja igatahes ma tunnustan autorit selle eest, et keegigi ülistab meie Eestimaad, no kohe iga kandi pealt, olgu selleks meie loodus, meie maastikud, vanad taluõued või tähistaevas me kohal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar