"Soo" Oskar Luts

 Ühe aegumatu klassika uustrükk on ilmunud, lisaks väga väärikas vormis. "Soo" ilmus tegelikult 1914. aastal. Muide, algselt teise pealkirja all, "Kirjutatud on...", mis annab loo olemust märksa paremini edasi. Samas olen mina küll "Soo" pealkirjaga sedavõrd harjunud (seda on ka kerge olnud teha, sest õrnas eas uhasin ristsõnu teha ja mis ristsõna see oleks olnud ilma Lutsu teoseid küsimata :)), et ega nuriseda saa.

Aga mis siis on 100+ aastat hiljem muutunud? Lühike vastus: mitte midagi pole muutunud. Kui, siis ehk vaid see, et loodusest oleme rohkem võõrandunud ja seesinatse loo reaalselt eluolu mõjutava soo asemel on meid nüüd varitsemas teised karid. Inimsuhted ja nende keerulised teed on ikka endised ja Luts on neid muidugi ka meister kirjeldama. Või kas ikka on... on ju omal ajal õhku visatud ka kahtluseussike hoopis Gailiti karvase käe mängus olemisest. Midagi nipernaadilikku siin ju tõepoolest on, kui Pariisis "ilma näinud" noor kunstnik Toomas tuleb soo servale metsatallu ja satub armunelinurka, lisaks veel üks teine kuramaaž, mis viskas minu jaoks õhku nii mõnegi küsimärgi ja millele ma vastust ei saanudki... Samuti jäi mu jaoks segaseks tema ja ta täditütre vahel toimunu... Ja kui nüüd veel edasi mõelda, siis ega "mõrane pada" Juku tekitas mu peas ühe teise seose, millele vist otsesõnu küll kinnitust ei antud, seega pole mul õrna aimugi, kas olen õigel teel.

Eks ma siis ootan põnevusega filmi, et ehk on seal mõni vihje lisaks antud. 

Valmivast filmist kaadritega on illustreeritud muide ka raamat.

Hotelli ümbruse floora ja fauna

Ma päriselt ei kujuta ette, kui põnev Mehhiko floora ja fauna võib olla, kui juba hotelli piiratud territooriumil pakkus see nii palju rõõmu. Kus ei ole hooned, rand või basseinid, seal on võpsik. Ja see võpsik... see e l a b! Mis muidu ei oleks kuigi tore, aga kuna kõikjal on kenasti hooldatud teerajad, siis pole viga. 

See, näiteks, on coati, eestikeeli mingi ninakaru(line) vist. Äärmiselt nunnu tegelane ja neid oli seal PALJU. Nad on hästi sotsiaalsed ja julged, samas marudalt intelligentsed. Nad teadsid väga täpselt, kus nad ei tohi liikuda ja kui nad siis seda ikka proovisid - milline loom ei prooviks! -, siis inimese lähenedes hoidsid eemale. Majutushoonetes andsid nende visiitidest aimu hommikused... junnid. Mitte tubades, loomuliult, vaid nendes tube ühendavates koridorides, mis antud juhul olid sellised... hmmm, välikoridorid nagu.

Ja jälgige nende sabahoidu. Ja nüüd kujutage ette mingeid madalaid põõsaid või puhmaid. Aga puhmastesse, roosade ja punaste ja muidu uhkete õiekeste vahele kujutage need pruunid püstised tuustid. Päris kena vaatepilt, ma ütlen. Nad oleks oma ninakaruasju võinud õige salamisi ajada, aga jah, need reetlikud pudeliharja-sabad...

Hullem lugu on sellega, et koaatid käivad usinasti ka kookospalmi otsas ja ragistavad seal seni, kuni "pähklike" alla potsatab. Ilmselt seetõttu käisidki hotellitöötajad neid kookospähkleid ise alla rapsimas, laskmata neil korralikult valmida, sest vastasel juhul oli oht, et pähkel mõnele puhkajale pähe kukub. Koaati tegutseb võrdlemisi vaikselt, ka rannatoolidel peesitades võis tema tegemisi jälgida, ilma et suurt miskit kuulda oleks olnud. Tänapäeval on igal teisel peesitajal muidugi ka klapid kõrvas, nii et nagunii ei kuuleks, mis toimub. 

Aga olid ka veel iguaanid, täpsemalt rohelised iguaanid. No ma ei tea, minu pildil neist ükski küll roheline ei jäänud, aga kirjad nii ütlesid. Võib-olla kui hästi kõvasti silmi kissitada ja läbi ripsmete vaadata, siis oleks rohelised olnud ka. Imelikud ja rahumeelsed nagu mingid uimased vanamehed. Üks oli end sättinud koguni basseiniäärsesse lamamistooli pikutama. Tahtsin ta kõrval poseerida, aga ta oli ikka pagana pikk, loobusin.

Pärdikuid oli ka, aga neid ma ei pildistanud. Kuigi jah, need panid ilmudes isegi kohalikud töötajad heldima ja banaanidega jooksma (kuigi muidu olid kõikjal kirjad, et loomi ei toidetaks), teiste loomade puhul nad sellist lahkust muidu üles ei näidanud.

Ja oravad, palju oravaid (miks ma sellest küll mingit märki välja ei lugenud, kohe näha, et nõiaverd minus napib). Oravatel oli kombeks üles ronides puutüvel peatus teha ja veidi soristada. Imelik muidugi ka, kui nad seda allapoole ronides teinud oleksid. Ega ma tea kah, äkki kodumaised oravad ka soristavad, aga nood on enamasti arglikumad ja ei lase end nii lähedalt uurida.

Issand, ma praegu vaatan siin pildilt, et see orav on küll kassimõõtu...

Linnud olid ka ägedad ja värvilised. Oli mingi kohalik vares, sihvakam kui meie oma ja lihtlabase musta asemel tume-tumesinise metallise läikega sulestik, äärmiselt elegantne. Kui ta aga laulu tahtis lahti lüüa, siis... ei, lauluks on seda vist siiski palju nimetada, ma mõtlen praegu. See oli mingi häälitsus lihtsalt. Igatahes. Siis ta ajas oma sulestiku nii puhevile, et ta muutus kaks korda suuremaks kui muidu, pea ajas kuklasse ja oma pika noka lahti ja siis tuli sealt mingi kõrisev, ragisev, krigisev häälitsus välja. Enamasti tegid nad seda toidulaua läheduses, nii et tõlgendasin seda kaeblemisena, et "see loll valge naine ei andnud mulle jälle saia ega omletti" või midagi sinnakanti.

Ja siis veel need osaliselt erkkollase kuuega tegelased. Väga julged laualt toitu haarama. Oskavad, muide, väga viisakalt järjekorda võtta. Lendab üks tüüp, haarab toidupalakese noka vahele, samal ajal on lauaäärsel toolileenil  järgmine koha sisse võtnud. Eemal põõsas ootab kolmas. Ja siis niimoodi külakorda lendavad.

"Kui Emma kadus"

"Kui Emma kadus" Wendy Walker

Et siis veel üks põnevik, tänavu ilmselt viimane :) 

Loo idee mulle iseenesest meeldib. Kaovad kaks õde, üks neist tuleb kolme aasta pärast tagasi ja hakkab rääkima, otsast seda lugu kerima. Mis kõik on ju väga kena. Teised ümberringi ka susserdavad nii kuis jaksavad. Mis on ka väga kena, sest muidu poleks see ju põnevik, eks ole. Raamatut läbivaks teljeks on nartsissism. Mis on ka väga kena. Oleks ju igav kui keegi kedagi niisama maha notiks või ära peidaks või piinaks, just for fun. Kõik on tore, nii tore ja stardipakk lool kõigiti hea. 

Mis mul siis aga harja punaseks ajas? Vist see, kui autor käsitletavasse teemasse liialt ära armub. Ta on palju uurinud, lugenud, end harinud (nii peabki, olen nõus), aga kui ta siis kõik selle lugejale kaela valab, siis läheb minu jaoks tasakaal paigast ära. Ühest küljest on siis selles peres vastav isiksusehäire ja samas püüab autor pingsalt hoida teemat paralleelselt ka uurimisse kaasatud psühholoogi tegelaskuju arutlustes pildil (levinud võte, loomulikult pole keelatud). Mis tähendab piltlikult öeldes k o g u aeg kordamist. Tähelepanu keskmes oleva perekonna liikmete, nimesid nimetamata, puhul tuuakse detaile nartsissismist, aga äkki rumal lugeja ei saa ikka aru ja siis see psühholoog räägib enda pereliikmete näidete varal sama asja üle. Aga ka see pole veel kõik! Loomulikult on ta kunagi ka väga tähtsa lõputöö sel teemal kirjutanud ja seega, et asi ikka puust punaseks oleks tehtud, tuuakse veel sealt ka infokillukesi välja. Uhhh, ma ei tea... äkki seda kordamist ei olnudki nii palju, vaid see oli lihtsalt liiga läbinähtav... Igatahes kuskil siin oli mu jaoks midagi paigast ära. 

Aga see on ilmselgelt minu kiiks, ma lihtsalt ei armasta liigset mämmutamist ja kui aus olla, siis ma tegelikult tean päris mitut inimest, kellele see raamat peaks kindlasti meeldima.

Veel vitamiini, ehk Mehhiko

 Ma tean, et Mehhiko... see kõlab nagu... seiklus. Ja seepärast on mul äärmiselt suur tõrge sellest reisist üldse kirjutada, sest... see minu Mehhiko, vähemalt sel korral - mis loodetavasti ei jää viimaseks! - oli kõike muud kui seiklus. Mul ei ole kunagi, mitte kunagi, olnud sellist puhkust. Mis oleks päriselt puhkus. Uude riiki minnes tahad ju ikka võimalikult palju näha, natuke vaatamisväärsusi linnutada, selline tunne, et pidevalt peaks ratastel olema, uut leidma, avastama, otsima. Aga paljudel põhjustel ei olnud seekord mingeid rattaid. 1) oli see üsna viimasel minutil päevakorda kerkinud reis ja polnud aega midagi korraldada, 2) ma vajasin puhkust ja puhkus oli lühike, 3) ma pidin tööd tegema, 4) ma olin laisk, 5) oli koroona ja ma ei viitsinud kohalikega nurgabaaris tekiilat kaanida ja fajita´sid õgida.

Me ei uskunud, et see võimalik on, aga kui oled 24h teel olnud, siis kohale jõudes ei suutnud meid ahvatleda isegi mitte romantiline vahuvein ja mingi maiustuste valik.

Seega, pange nüüd hästi tähele!, ma tegin seda, mida küll vahel tehakse, aga tegelikult teha ei tohiks - ma sisenesin kuurorti ühel kaunil päeval. Ja lahkusin kuurordist. Ühel kaunil päeval. Ja ei käinud KORDAGI hotelliterritooriumilt väljas. Ausalt. Olgu, piki randa kõndisin tublisti, aga see oli ka kõik. Ma olen Kuuba kohta palju kuulnud, et lennatakse Varaderosse, ollakse seal mõnes hotellis, jalutatakse paar korda edasi-tagasi mööda peatänavat, ja siis öeldakse, et käidi Kuubal. Noh, ma tegin nüüd põhimõtteliselt sama Mehhikos :) 

Allolev pilt illustreerib meie teekonda maja juurest lobby´sse. Iseenesest ei olnud sinna vaja sugugi minna, aga et oma päevased lollidemaa sammud täis saada, siis me ikkagi käisime seal... dringitamas. Sest seal oli nunnu ja lahke (kes poleks!) baarmen.

Ma olen alati öelnud, et lühtreid pole kunagi liiga palju ("Minu Leedu" autor ilmselt vaidleks vastu, aga hetkel tal õnneks pole võimalik)

Kuna koroonaajal on kooriproovid nagunii Zoom´is või muus taolises kohas, siis pole vahet, kas osaled neis Tallinnas, Hiiumaal või Mehhikos. T. korralikult proovis harjutamas.

See palju segadust tekitanud pilt siis ka siia blogisse. FB-s sai see pealkirjaks "kolmekas", sest reisil juhtus meil olema pulma-aastapäev või midagi muud selle sarnast. Igaüks asus muidugi oma rikutuse astmelt asja kallale. Kolleegid arutasid koosolekul, et kas me oleme sedavõrd avameelsed, et jagame reisil saadud kolmeka kogemust kohe sotsiaalmeedias. Mõni arvas, et jagame beebiuudiseid. Mõni, kes polnud ammu näinud, arvas, et siin pildil ongi juba seesinane beebi süles. Keegi nägi beebil kõrvugi varju pealt, T. hakkas selle peale koguni beebil saba nägema... Tähendab, asi läks täiesti käest ära. 

Nii et Mehhikot ma näinud ei ole. Olen käinud lollidemaal. Mis on inetu väljend ja ei iseloomusta kuidagi mehhiklasi ega konkreetset hotelli, lihtsalt minul oli selline tunne. Sest mida sa ikka tunned, kui sind söödetakse ja joodetakse ja silitatakse pead ja nii algab iga hommik ja lõppeb iga õhtu. 

Ja ikkagi - ma ei kahetse.

Kuurort, kuhu muidu mahub umbes 1200 inimest. Nüüd oli seal umbkaudu 160 inimest. Võrratu tunne. Sul on suur ja avar hotelliala, aga ei mingit tihedat liiklust või siblimist. Koristaja jõuab igal hommikul varakult (ja täpselt) su tuba koristama. Rand on tühi, või peaaegu tühi. Basseinis ja selle ääres on ruumi maa ja ilm. Kui te olete kunagi mõnes suvituspiirkonnas käinud, siis te teate, et seal on kombeks hommikul (silma)luukide avades, joosta kohe rannarätikuid võtma ja lamamistoole "broneerima". Sa oled õnnelik, k u i sa koha saad. Sa ei unista heast kohast, avarast vaatest, vaid lihtsalt vabast kohast. Teate, on isegi hotelle, kus rannalinad saavad ühel hetkel otsa (sealjuures antakse neid üks per nase ja sageli koguni toanumbri või allkirja või deposiidi vastu). Siin võtsime aga sageli kahepeale neli rätikut ja kohta lähed võtma siis, kui selleks tuju on. 

Ah jaa, saabudes tehti toale koguni upgrade, mis saaks meil selle vastu olla, eks ole. Nii nautisimegi veel mitmeid lisateenuseid.

Söögikorrad on sellistes kohtades üldiselt Rootsi laua tüüpi. Kella kukkudes on järjekord vihane ukse taga, kõik tunglevad ja tõuklevad ja toidupuhvetist saab minutitega seamoll. Või peaaegu seamoll. Nüüd oli aga lauateenindus. Kelnerid muudkui jooksevad ja toovad, mida soovid. Õhtuti olid rahvusköögid, kuhu tuli hommikul laud broneerida. Ent ei probleemi, praktiliselt alati oli vaba lauda saada, kellaaja osas võis vahel kitsaks minna. 

Ja kui "kõik hinnas" pakettidega juhtub vahel see, et... no kõik on hinnas küll, aga kord pole kelnereid ja kord pole asja ennast, siis siin jagus kõike ja alati. Lisaks surusid lahked teenindajad suisa peale. Ei ole nii, et lähed lõunatama või õhtustama ja võtad ainult ühe roa, oh ei, nad tegid kõik, et sa telliks ikka kõik kolm käiku. Ja mis sa jood? Ei joo ainult vett! Mida läheb: veini, tekiilat, seda koksi, toda koksi, mida vaja - segame kokku! Ja polnud lootustki, et tellid ühe joogi ja siis tiksud selle taga tunnikese. Kui võtsid veini, siis lendas kelner pudeliga kohale niipea, kui olid paar lonksu juba võtnud ("more vitamin, senjoora?"). See vitamiinijutt käis neil kõikjal, ma ütlen, mehhiklased on asjast õigesti aru saanud ja nimetavad asju õigete nimedega! Või kui võtsid kokteile, siis enne klaasi tühjenemist, tuiskas kelner juba uue koksiga kohale. Et pidurit tõmmata, selleks tuli päriselt võimelda ja keelduda ja klaasidega vehkida ja neid peita.

Ei maksa arvata, et selline asi kehtis vaid söögiaegadel. Sama käis ka rannas ja basseinide ääres. Teenindajad lippasid kogu aeg ringi ja uurisid juba alates kella 10 hommikul, et mida juua soovid, senjoora. Samas ma lisan, ei mingit pealetükkivust. Täiuslik värk, ma ütlen. Täna olen siin terve päeva korrusepiirdel kõõlunud, kuku või alla, poisid ei jookse, jääkülmad koksid ei laeku ülemisele korrusele Mae urgu. Vastupidi, kuna kodust on vitamiinid otsa saanud ja ma pean kirjade järgi liikumispiirangut vist järgima, siis lasin oma e-poe-süütusel minna ja pidin tegema esimese tellimuse. Oo, väga lahe, kaup peakski varsti saabuma, hakkan nüüd alla minema. 

Hasta la vista!

"Laske mul olla"

 

Täitsa võib olla, et vahel vaatab mõni inimene mind ja mõtleb, et kuidas see Mae suudab neid reisiraamatuid lugeda, kõik ju üks ja seesama jama, lähevad, avastavad, seiklevad, kiruvad, vaimustavad. Loed ühe ja oled neid kõiki lugenud. Ma tundsin praegu umbes sama. Tegelikult ei ole see ju "Ema saladusega" sugugi sarnane, aga vot minu jaoks oli. Seda imikuteemat oli jälle sedavõrd palju sees, et hakkasid mingid paralleelid peas jooksma (Gavisconi kulistamine oli lihtsalt üks paljudest detailidest). 

Muus osas. Sutsu aeglasemalt läks käima, oleks tahtnud autorile hüüda, et pane tempot juurde, aitab heietamisest. Samas mingid üllatusmomendid suutis ta minu jaoks hoida, kurjajuurikaks pidasin poole raamatuni hoopis teist tüüpi.

"Minu Uus-Meremaa"

Kõik, kes kurdavad, et "Minu..."-sarja raamatud ei ole enamasti tegelikult reisikirjad (lehvitan, Lembe!), vaid pigem nagu noh "Minu ämm" (lehvitan, Kitty) jms määratluse alla liigituvad kirjatükid, siis siin on teile maiuspala. Ei olnud (vist) ühtegi ämma, naisevõttu, kolimist ega võõra riigi paberimajandust. Oligi päriselt reisikiri! Ja keegi ei saa isegi väita, et miks on raamatu pealkiri nii suureline, sest autor tõepoolest kulges 3000 kilomeetrit mööda Uus-Meremaad ja ma usun, et see on küll väärt pealkirja "Minu Uus-Meremaa". 

Lugedes see kõik muidugi nii raske ei tundu, aga kui vaadata kõrvale Youtube´ist videot (https://youtu.be/7xnnQyairBE), siis jõuab ikka päriselt kohale küll. Ilmaolud vahelduvad, maastik on katsumusterohke, loodusjõud tujukad... Ja kas ma juba mainisin, et see ei olnud rahakott-puuga-seljas-matk? Põhimõtteliselt näitaski see rahatu teekond ennekõike rännumehe nutikust ja inimeste headust, sest kuigi matkarajal on onnid ja jõest võib püüda kala ja puu otsast mõne possumi nottida, siis alati ei lähe kõik nii hästi ja siis on abi ikkagi ligimesest.  Ja neid täitsa leidus, pakuti nii küüti, peavarju, süüa kui koguni uusi jalatseid. Tõsi, vahel tuleb olla ka alandlik ja küsida ise... kaduv oskus, ma tean...

Kihvt raamat igatahes, selles mõttes, et erakordne, teistsugune, üle mõistuse. Võrrelda ja vaielda ei saa, sest kes meist oleks Heneki kingades käinud, ah? Ohtralt looduskirjeldusi, värvikaid teel kohatud inimesi ja intelligentseid mõtisklusi ning kõrvalepõikeid loetusse-kuuldusse. Looduse- ja matkasõbrale kohustuslik.

Kas meil on 1. aprill ootamatult kätte jõudnud?

Koroonaaja lennud, ehk "mund und nase", ehk Mehhiko

Jah, ma ikka naudin lendamist. Hoolimata kõigest. Isegi hoolimata koroonaaja iseärasustest. Mitte et neid kuigi palju oleks. Põhiline ilmselt ongi see va mask. Täna lugesin uudist, et Lufthansa nõuab alates 01.02 oma lendudel spets. tingimustele vastavaid maske, seega saime napilt käidud vabalt valitud maskidega. Jaa, ostsime suisa 50 tk pakis variandi, meie esimene säherdune ost selle veidra viimase aasta jooksul. Põhimõtteliselt panin maski ette hommikul kell 5 kodu juures taksosse istudes, ei, vist ikka lennujaama jõudes panin. 

Mehhiko ei nõua testi tegemist ega lühiajalisel viibimisel ka viisat. Seega võib põhimõtteliselt kaks kätt taskus lennukile marssida. Saksamaa, mida ümberistumiseks kasutasime, küll nõuab neg. testi, aga mitte transiidi korral. Mehhikosse minnes on vaja vaid täita veebis mingi tervisealane küsimustik, nagu ikka uuemal ajal. Loed üles riigid, kus oled viimase 14 päeva jooksul viibinud (neid on hirmus palju, eks ole) ja linnutad, kas sul on/ei ole palavikku, nohu, hingamisraskusi ja kas oled kokku puutunud mõne koroonakandjaga. 

Kõige mugavamad on lennud meie jaoks hetkel sakslaste ja prantslastega. Keegi väitis, et sakslaste ümberistumise ajad on veidi paremad, ei tea, ei ole võrrelnud. Mul olid prantslastega kunagi Brasiiliast tulles ebameeldivad kogemused, seega ma nendega lendamist isegi mitte ei kaalu (lennuki sisustus oli logu, veini anti vähe, stjuardessid olid nipsakad jms). Lendude kellaajad on sakslastel igatahes väga head. Hommikul lähed Tallinnast teele 6.40, Frankfurdist jätkad 10.40. Kell lendab 7 tunni võrra edasi, seega kell 17 oled Cancunis, ühes käes Margarita, teises tekiila ja pidu võib alata.

(tagasilend hakkab ka õhtul 18.40, mis on igati meelepärane)

Taksojuht teatas autosse istudes kohe, et teil on lendamiseks ikka "õige" ilm küll sattunud. Muigasime, no mis sel ilmal häda, et küllap lihtsalt tüüp ajab small talk´i. Tallinnas väljalend veidi hilines, aga selles pole midagi ebanormaalset.

Frankfurt aga ei tahtnud meid tõepoolest vastu võtta, mingi tunnike hoiti üleval kinni. Veider kogemus, lennata rasvane tund aega paksu pilvemassi sees, mille sees tavaliselt veedad ju vaid õhkutõusmise või maandumise. Nüüd aga tiirutad ja tiirutad ja tiirutad... pilvedest kõrgemale ei saa ja alla ka mitte. Frankfurdi lennujaam võitles tõsise lumeuputusega. Kuigi meie ümberistumise aeg oli võrdlemisi lühike, lohutas, et kui maanduda ei lasta, küllap siis lennud ka ei välju. Kapten kinnitas sedasama, et võtke tšillilt, lennud kõik edasi lükatud ja no problemos. Nojah... Lõpuks läbi lumelobjaka lennujaama vantsides vaatas ekraanidelt siiski teine info vastu. Kapten, rsk, valetas. Cancuni lend oli küll edasi lükatud, aga need vähesed võidetud minutid, arvestades sealjuures ka pikka jooksu õigesse väravasse, polnud eelmise lennu kapteni optimistlikku juttu küll väärt :)

Kuniks Frankfurdist startima hakkasime, oli lumest juba vesi saanud.

Teadupärast olen ma viimased aastad ainult ja ainult türklastega lennanud. Mille peale osa tuttavaist kahtlaselt kõveralt muigavad ja haletsevalt pead vangutavad. Minule Turkish Airlines siiski meeldib. Lennukid on korralikud, pardal hästi varustatud, söök-jook selle raha eest võrratu, lennujaam uus ja nägus ja hästi toimiv. Lufthansa pardal oli ka teenindus väga okei, veiniga ei koonerdatud, toit siiski keskmisest veidi viletsam ja lennujaamast ma parem ei räägigi (veidrad tähistused kohati, vaatad kahe mehega, aga ikka liigud valesti, nägime ka teisi samades komistuskohtades valesti astumas, seega ei olnud vist ainult meie kiiks). 

Toit osutus taimetoiduks, küsimise peale vastati, et koroonaaja veidruste tõttu. Sügavamasse keskustellu ei laskunud, et kuis see koroona siis lihatoite nii hullusti mõjutanud on...

Öösel, kui mul kõht tühjaks läks, läksin siis kööki (kuigi lennukis nad nimetavad seda ruumi vist kuidagi teisiti, aga mulle ei meenu hetkel) uurima, et kas öösnäkki ka ikka antakse. Türklased ju alati annavad, või noh, nad ei anna, sest reisijatesalong on pime ja enamus tüüpe magavad, aga sa võid ikkagi ise minna kööki ja valmis pandud toitu võtta või küsida. Lufthansa tüdruk oli marulahke ja kukkus karpe kokku kuhjama, uurides veel, et kas laseb kana mulle soojaks. Oot-oot, võtame korra tagasi, kana ja koroona ja...? Aga ei tal olnud mahti selgitada, ütles vaid nii palju, et see on äriklassi söök ja kuna seda jäi ju samuti palju üle, et siis head isu mulle.

Jah, selle unustasin mainida, et tänu imelisele Frankfurdi lumetormile jäid paljud ju Cancuni lennust maha, mistõttu oli lennuk pooltühi, seega kõik see söök ja vein vajas ju konsumeerimist ja seda mina juba oskan. 

Oh, lendaks neid pikamaalende rohkem pooltühje lennukeid! Ma sain seekord täitsa horisontaalis magada. Ja ühe 12tunnise lennu puhul on see absoluutselt paradiislik.

Hoolimata meeldivatest magamistingimustest oli mul ikkagi kohati nii igav, et pildistasin lennumarsruuti... Lisaks ei saa ma jätkuvalt aru, miks see lennuk just seda radapidi lendab...Jah, ma saan aru sellest mere kohal lendamisest, aga miks üldse võtta suund Kanada peale, kui see on ringiga? Või ei ole või? Juba ükskord Kuubale lennates ei saanud ma aru, mis meil Islandi kohale asja oli :) Seekord Islandini siiski ei viidud :)

Lendu jääb peaasjalikult meenutama saksakeelne manitsuskõne, et suu ja nina oleksid maskiga kaetud. No nad tegelikult vuristasid seda ka inglise keeles, aga kuna ma saksa keelt mõistan viletsasti, siis meeldis mulle see rohkem. Ilmselt tegi personal rohkem salongis ringkäike kui muidu ja kõigile rikkujaile tuletati sõbralikult meelde maski kandmist. Mõned muidugi proovisid ikka viilida... Aga õhkkond oli siis meeldiv.

Tagasiteel... Vaadake, seal parempoolse akna taga on minu kapten, nokib nina ja valmistub lennuks.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tagasiteel oli juba kurjem pardapersonal, kes ilmselt oli sellest "mund und nase"-jutust surmani vaevatud. Igatahes tehti veel enne liikuma hakkamist mitu korda selgeks, et kes tunneb, et tema seda 10 tundi (jah, tagasilend oli 2 tundi lühem) ei suuda maski kanda korralikult (kaasaarvatud magamise ajal!), siis andku teada ja jäägu lahkesti Mehhikosse. Vastasel juhul võib küll Saksamaale lennata, aga antakse seal lennuki maandudes kohalikule politseile üle. Te ikka mäletate sakslaste tegusid eelmise sajandi esimeses pooles? No jah, ma ka mäletan ja seepärast istusin nigut viis kopkat mask ees.  Olgu, söögipause venitasin nii pikaks kui võimalik, et saaks natukenegi hingata. Tundus, et ka ülejäänud reisijad ei alahinnanud sakslasi, sest igatahes selle lennu jooksul ma eriti enam ei kuulnud ega näinud, et personal oleks pidanud noomimas käima. 

Kahjuks tagasiteel lennuk enam nii tühi ei olnud, et oleks saanud pikali magada. 

Ja eestlasi, jah, eestlasi oli lennukis palju. Mehhiko on praegu populaarne. Samas vaimus jätkates on see varsti nagu Egiptimaa, kuhu läheb mitu lennukitäit eestlasi nädalas. Ma saan aru, et suurem eestlaste ränne Mehhikosse on alles ees, sest teatavaid reisiportaale jälgides on märgata, et ka veebruarisse-märtsisse on palju Mehhikot planeeritud. 

Ausalt öeldes, läheks isegi kohe tagasi.

Aga praeguseks kõik, kuna nüüd tuleb meil tähistada mõne mehe karantiinijuubelit, siis rohkem juttu ei tee.

"Ema saladus"

 

Loen harva põnevikke, aga seda lugedes tundus, et... võiks ehk isegi rohkem lugeda. Kiire tempoga, detailideni paigas, võrdlemisi huvitav ja kaasahaarav. Kohati etteaimatav, aga see ei seganud, pinge oli parajalt õhus.

Ei tea, kuidas raamatu mehed vastu võtavad, aga naistele peaks kindlasti sobima. Väikelapsega seonduv on, üllatus-üllatus!, raamatus olulisel kohal, seega laske käia, naised!

Ja muide, kui mu mälu mind ei peta (lugesin minnes, lennukis, unisena, elektrooniliselt (jube!)), siis kedagi maha ka ei koksatud. See viimane on mu jaoks siiski oluline. Krimkad ei köida mind, põnevikud võiksid seda teha, aga mõrvu ma ei taha. 

P.S. Aitäh tähelepanelikule lugejale, selgus, et siiski koksati :)

Hasta la vista!

 Minu kübar, minu prillid, minu mask! Minu puhkus ootab mind! 

(lugeda Hans von Risbieteri häälega)

Mängud

 Ikka need veidrad mängud...Pidin siin üks päev tavalisest enam mööda kaubanduskeskuseid jooksma. Jah, plätud, täpsemalt varbavaheplätusid (on ju jõle sõna?) oli tarvis. Selgus, et nendega on täielik ikaldus. Plätusid müüakse, aga siis peavad need igatahes olema suured robakad või siis sellised...no nagu vahukommi tekstuuriga veidrad asjandused. 

Aga mitte plätudest ei pidanud ma rääkima, vaid sellest, mis kaubanduskeskustes toimub, ennekõike söögikohtade läheduses. Põhimõtteliselt sööklas laua ääres sa einestada ei tohi, aga kui võtad jõupaberist koti näppu ja marsid kaks meetrit eemale pingi peale, siis tohid. Ja pingid... need olid ikka väegade hõivatud. Enamasti polnud tegemist üksikute nälginud isenditega, vaid ikka sellised neljased-viiesed kambad puntras koos. Kuidagi kurb oli. Koolid paneme kinni, aga siis need samad noored hängivad ikkagi kuskil koos. Toidukohad paneme kinni, aga sealsamas ukse taga ollakse ikkagi ninapidi koos. Et anname gaasi ja pidurit korraga.

See sulgemiskoomusk on lihtsalt nii haige ja vahet pole ka me räägime ohtlikust viirusest ettevõtluse põhjalaskmisest.

Tegelikult nägin ma täna veel ühte veidrat vaatepilti. Käisin maniküüris-pediküüris (et kui surra, siis vähemasti stiilselt). Koht on tõsine liinitöö, aga kui leiad sealt endale meelepärase tegija ja ainult konkreetse inimese juurde aja paned, siis on kõik hästi. Igatahes on seal siis pikk rivi töökohti (koroona ajal muidugi ei panda enam järjest kõrvuti istuma, vaid jäetakse vahelt kohti tühjaks) ja paratamatult näed teisi tegelasi. Tuli siis moodne pubekas, pakuks vanuses 14-16. Ja ta ei suutnud minutitki telefonita olla. Küll ta sättis seda igatpidi enda ja maniküüritüdruku vahele sellele... mis selle nimi on, mis lihvimistolmu sisse tõmbab :)Seni, kuni lakki maha lihviti, oli lihtne - üks käsi oli ju vaba ekraanil kerimiseks. Ma olen sellist vaatepilti muidugi enne ka näinud, aga tänane hakkas silma pigem seepärast, et tal oli samal ajal videokõne. Isegi kui te ei ole elu sees maniküüris käinud, siis te ju kujutate ette seda kahe inimese vahelist distantsi? Ja panna sinna vahele veel telefon ja teha videokõnet, milles seletad, mida sinuga parajasti tehakse ja lehvitada siis vahepeal vaba kätt kaamerasse... no ma ei tea, see oli üle mingi mõistliku viisakuspiiri mu jaoks.

See on asja üks külg. Teine teema on, et seal on tõesti nagu konveieril see töö. Mis tähendab, et nad peavad jube kiiresti askeldama, et järgmiseks kliendiks valmis jõuda. Ma ei näe neid küünetehnikuid kunagi uimerdamas, samal ajal kolleegiga lobisemas, oma telefoni näppimas, aknast välja vaatamas... neil on päriselt tempo peal. Ja nad jõuavadki minut minutis valmis, kui kõik läheb libedalt. Kui seal on aga selline telefoninäppija, kelle puhul peab pidevalt ootama tema taga, kuni ta jõuab oma lause lõpuni tipitud, siis... brrrr. Mul oli endal juba kannatus katkemas. Tõsi, telefonis skrollimine lõppes, kui oli laki pealepanek, sest siis on ju üks käsi lambi all ja teist samal ajal tehakse. Nägu oli tal küll selline ees, et surfaks ekraanil kasvõi keelega kerides. 

Tegelikult ei ole ka see veel kõik... Kuigi teise inimese ihuliste vajaduste rahuldamisest pole kena rääkida, siis jah... ma nägin esimest korda, et keset seda niigi kiiret protseduuri mindi veel vahepeal ka tualetti. Telefoniga. 

Minu külas...

 Minu külas... 

...ja need kolm punkti võiks asendada igaüks oma sünniküla, koduküla, suveküla vms külaga. Ja kui on vähegi kõrva, silma ja mõtteselgeid hetki, siis midagi ikka tuleb. Ja see midagi, ma luban, saab olema hea. Proovige! Proovige veel kord! Ja kui saite hakkama, siis lugege Kätlin Kaldmaa raamatut (edasi).

"Kui ma suureks saan, siis ma tahan saada vanameheks, kes istub kohvikus, loeb teiste kirjutatud tähemärke ja vaatab, kuidas maailm liigub. Ma tunnen, et minus kohe on seda vanamehe-ainest. Sellekski peab olema annet."

Ma ei oleks kunagi arvanud, et minus on vanamehe-ainest, aga no täna, täna ma usun seda!

Esimesed hetked...

 Hiiumaa oli ilus küll, aga varbad sügelesid ikka mandri poole seekord. Ja kuna hiidlased näikse kõik toanurgas kügelevat, siis ei hakanud saarel olemise aega venitama ka. Nagunii järgmised üheksa päeva on kiired ees, võib need siis sama hästi linnas, nina arvutis, veeta.

Magada on küll raske, hommikul algab lumerookimine, ma ei teagi, mis kell (ühtegi kella pole veel üles pandud). Ja lumerookija teeb oma tööd südamega, või noh, ilmselt ikka labidaga, aga ta annab sellele mõnuga  valu. 

Tänavamoosekandid õnneks vist puhkavad ja turistihordid pole ka kuigi lärmakad. Rahvast siiski liigub õige korralikult, peamiselt kostab vene keelt. Mis aga küll on harjumatu, on see kõikemattev glögihais, mis tänavale astudes kohe vastu vahtimist lajatab. Minu glögisoolikas on hetkel umbes ja seda enam see lõhn vastukarva on. Eriti siis, kui juhtud kargesse talvehommikusse astuma, tahad koroonast puretud kopsud värsket õhku täis tõmmata... ja siis see hais. 

Mis veel uudist? Ah jaa, sain viimati Solarises käies noomida. Maski polnud ees, lootsin sallile, aga no ega see püsi hästi. Noomija oli siiski viisakas ja sõbralik tüdruk, riidu ei kiskunud. 

Loetu saba 2020. aastast

Võlg vanast aastast.

Märt Treier "Hommikujutud varajasele ärkajale" - lihtne, kiire, kerge, kohati humoorikas, teisalt mõtlemapanev. Kergust ehk liigagi, on tal ju päris teraseid tähelepanekuid elust ja inimestest, aga mitte igas loos ei tule see sügavus kenasti välja. Samas, kui need ongi põgusad visandused eetrisseminekuks, siis küllap polegi enamat tarvis. Jõulu esimesel pühal praamil lugemiseks oli asja küll. Kui keegi peaks nüüd tagaridadest hõikama, et millest selline raamatuvalik, siis hüüan varmalt vastu - ema andis.

Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk" - romaan nagu elu, romaan nagu ajalooõpik. On üks poiss ja üks tüdruk ja kõik, mis 40 aasta jooksul nende vahele mahub. Ja ma kinnitan, mahub ikka küll... Kirjade järgi armastusromaan, aga no sellist armastust ei sooviks vaenlasele ka vist. Seega ärge peljake, roosamannaks ei lähe. 

Laias laastus väga realistlik lugu, samas viskab sekka müstikasugemeid. Mehe ja naise teed ristuvad aastakümnete jooksul korduvalt. Sa tead, et see juhtub varsti jälle, ent ometi jõuad lugedes ära unustada, meestegelase hall (tõlkija- ja tõlgi-)elu ühes paha tüdruku viimasest tembust jäänud jamadega haarab lugejana su tähelepanu... ja siis tuleb see paha tüdruk jälle. Geograafial pole tähtsust, teineteist leitakse nii seal, kus kõik algab ehk Peruus, aga ka Pariisis, Tokyos, Inglismaal jm. Iga kord uus nimi, uus nägu, uued luulud, aga põhimõtteliselt "jälle algab kõik, algab uuesti...". 

Ja kui kõik seegi teeb romaani juba parajalt põnevaks, siis see pole sugugi kõik. Kahe inimese saatuse taustamuusikaks on ajaloo pöördepunktid, olulisemad liikumised ja juhtumised, võimuvahetused jms, alates 1950ndatest. Seega põimuvad tõsielulised verstapostid sujuvalt ilukirjandusega. 

Mulle meeldis, kahtlemata.