teisipäev, 12. jaanuar 2021

Hasta la vista!

 Minu kübar, minu prillid, minu mask! Minu puhkus ootab mind! 

(lugeda Hans von Risbieteri häälega)





esmaspäev, 11. jaanuar 2021

Mängud

 Ikka need veidrad mängud...Pidin siin üks päev tavalisest enam mööda kaubanduskeskuseid jooksma. Jah, plätud, täpsemalt varbavaheplätusid (on ju jõle sõna?) oli tarvis. Selgus, et nendega on täielik ikaldus. Plätusid müüakse, aga siis peavad need igatahes olema suured robakad või siis sellised...no nagu vahukommi tekstuuriga veidrad asjandused. 

Aga mitte plätudest ei pidanud ma rääkima, vaid sellest, mis kaubanduskeskustes toimub, ennekõike söögikohtade läheduses. Põhimõtteliselt sööklas laua ääres sa einestada ei tohi, aga kui võtad jõupaberist koti näppu ja marsid kaks meetrit eemale pingi peale, siis tohid. Ja pingid... need olid ikka väegade hõivatud. Enamasti polnud tegemist üksikute nälginud isenditega, vaid ikka sellised neljased-viiesed kambad puntras koos. Kuidagi kurb oli. Koolid paneme kinni, aga siis need samad noored hängivad ikkagi kuskil koos. Toidukohad paneme kinni, aga sealsamas ukse taga ollakse ikkagi ninapidi koos. Et anname gaasi ja pidurit korraga.

See sulgemiskoomusk on lihtsalt nii haige ja vahet pole ka me räägime ohtlikust viirusest ettevõtluse põhjalaskmisest.

Tegelikult nägin ma täna veel ühte veidrat vaatepilti. Käisin maniküüris-pediküüris (et kui surra, siis vähemasti stiilselt). Koht on tõsine liinitöö, aga kui leiad sealt endale meelepärase tegija ja ainult konkreetse inimese juurde aja paned, siis on kõik hästi. Igatahes on seal siis pikk rivi töökohti (koroona ajal muidugi ei panda enam järjest kõrvuti istuma, vaid jäetakse vahelt kohti tühjaks) ja paratamatult näed teisi tegelasi. Tuli siis moodne pubekas, pakuks vanuses 14-16. Ja ta ei suutnud minutitki telefonita olla. Küll ta sättis seda igatpidi enda ja maniküüritüdruku vahele sellele... mis selle nimi on, mis lihvimistolmu sisse tõmbab :)Seni, kuni lakki maha lihviti, oli lihtne - üks käsi oli ju vaba ekraanil kerimiseks. Ma olen sellist vaatepilti muidugi enne ka näinud, aga tänane hakkas silma pigem seepärast, et tal oli samal ajal videokõne. Isegi kui te ei ole elu sees maniküüris käinud, siis te ju kujutate ette seda kahe inimese vahelist distantsi? Ja panna sinna vahele veel telefon ja teha videokõnet, milles seletad, mida sinuga parajasti tehakse ja lehvitada siis vahepeal vaba kätt kaamerasse... no ma ei tea, see oli üle mingi mõistliku viisakuspiiri mu jaoks.

See on asja üks külg. Teine teema on, et seal on tõesti nagu konveieril see töö. Mis tähendab, et nad peavad jube kiiresti askeldama, et järgmiseks kliendiks valmis jõuda. Ma ei näe neid küünetehnikuid kunagi uimerdamas, samal ajal kolleegiga lobisemas, oma telefoni näppimas, aknast välja vaatamas... neil on päriselt tempo peal. Ja nad jõuavadki minut minutis valmis, kui kõik läheb libedalt. Kui seal on aga selline telefoninäppija, kelle puhul peab pidevalt ootama tema taga, kuni ta jõuab oma lause lõpuni tipitud, siis... brrrr. Mul oli endal juba kannatus katkemas. Tõsi, telefonis skrollimine lõppes, kui oli laki pealepanek, sest siis on ju üks käsi lambi all ja teist samal ajal tehakse. Nägu oli tal küll selline ees, et surfaks ekraanil kasvõi keelega kerides. 

Tegelikult ei ole ka see veel kõik... Kuigi teise inimese ihuliste vajaduste rahuldamisest pole kena rääkida, siis jah... ma nägin esimest korda, et keset seda niigi kiiret protseduuri mindi veel vahepeal ka tualetti. Telefoniga. 



pühapäev, 10. jaanuar 2021

Minu külas...

 Minu külas... 

...ja need kolm punkti võiks asendada igaüks oma sünniküla, koduküla, suveküla vms külaga. Ja kui on vähegi kõrva, silma ja mõtteselgeid hetki, siis midagi ikka tuleb. Ja see midagi, ma luban, saab olema hea. Proovige! Proovige veel kord! Ja kui saite hakkama, siis lugege Kätlin Kaldmaa raamatut (edasi).

"Kui ma suureks saan, siis ma tahan saada vanameheks, kes istub kohvikus, loeb teiste kirjutatud tähemärke ja vaatab, kuidas maailm liigub. Ma tunnen, et minus kohe on seda vanamehe-ainest. Sellekski peab olema annet."

Ma ei oleks kunagi arvanud, et minus on vanamehe-ainest, aga no täna, täna ma usun seda!






kolmapäev, 6. jaanuar 2021

Esimesed hetked...

 Hiiumaa oli ilus küll, aga varbad sügelesid ikka mandri poole seekord. Ja kuna hiidlased näikse kõik toanurgas kügelevat, siis ei hakanud saarel olemise aega venitama ka. Nagunii järgmised üheksa päeva on kiired ees, võib need siis sama hästi linnas, nina arvutis, veeta.

Magada on küll raske, hommikul algab lumerookimine, ma ei teagi, mis kell (ühtegi kella pole veel üles pandud). Ja lumerookija teeb oma tööd südamega, või noh, ilmselt ikka labidaga, aga ta annab sellele mõnuga  valu. 

Tänavamoosekandid õnneks vist puhkavad ja turistihordid pole ka kuigi lärmakad. Rahvast siiski liigub õige korralikult, peamiselt kostab vene keelt. Mis aga küll on harjumatu, on see kõikemattev glögihais, mis tänavale astudes kohe vastu vahtimist lajatab. Minu glögisoolikas on hetkel umbes ja seda enam see lõhn vastukarva on. Eriti siis, kui juhtud kargesse talvehommikusse astuma, tahad koroonast puretud kopsud värsket õhku täis tõmmata... ja siis see hais. 



Mis veel uudist? Ah jaa, sain viimati Solarises käies noomida. Maski polnud ees, lootsin sallile, aga no ega see püsi hästi. Noomija oli siiski viisakas ja sõbralik tüdruk, riidu ei kiskunud. 




teisipäev, 5. jaanuar 2021

Loetu saba 2020. aastast

Võlg vanast aastast.
Märt Treier "Hommikujutud varajasele ärkajale" - lihtne, kiire, kerge, kohati humoorikas, teisalt mõtlemapanev. Kergust ehk liigagi, on tal ju päris teraseid tähelepanekuid elust ja inimestest, aga mitte igas loos ei tule see sügavus kenasti välja. Samas, kui need ongi põgusad visandused eetrisseminekuks, siis küllap polegi enamat tarvis. Jõulu esimesel pühal praamil lugemiseks oli asja küll. Kui keegi peaks nüüd tagaridadest hõikama, et millest selline raamatuvalik, siis hüüan varmalt vastu - ema andis.

Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk" - romaan nagu elu, romaan nagu ajalooõpik. On üks poiss ja üks tüdruk ja kõik, mis 40 aasta jooksul nende vahele mahub. Ja ma kinnitan, mahub ikka küll... Kirjade järgi armastusromaan, aga no sellist armastust ei sooviks vaenlasele ka vist. Seega ärge peljake, roosamannaks ei lähe. 
Laias laastus väga realistlik lugu, samas viskab sekka müstikasugemeid. Mehe ja naise teed ristuvad aastakümnete jooksul korduvalt. Sa tead, et see juhtub varsti jälle, ent ometi jõuad lugedes ära unustada, meestegelase hall (tõlkija- ja tõlgi-)elu ühes paha tüdruku viimasest tembust jäänud jamadega haarab lugejana su tähelepanu... ja siis tuleb see paha tüdruk jälle. Geograafial pole tähtsust, teineteist leitakse nii seal, kus kõik algab ehk Peruus, aga ka Pariisis, Tokyos, Inglismaal jm. Iga kord uus nimi, uus nägu, uued luulud, aga põhimõtteliselt "jälle algab kõik, algab uuesti...". 
Ja kui kõik seegi teeb romaani juba parajalt põnevaks, siis see pole sugugi kõik. Kahe inimese saatuse taustamuusikaks on ajaloo pöördepunktid, olulisemad liikumised ja juhtumised, võimuvahetused jms, alates 1950ndatest. Seega põimuvad tõsielulised verstapostid sujuvalt ilukirjandusega. 
Mulle meeldis, kahtlemata.