"Kui Emma kadus"

"Kui Emma kadus" Wendy Walker

Et siis veel üks põnevik, tänavu ilmselt viimane :) 

Loo idee mulle iseenesest meeldib. Kaovad kaks õde, üks neist tuleb kolme aasta pärast tagasi ja hakkab rääkima, otsast seda lugu kerima. Mis kõik on ju väga kena. Teised ümberringi ka susserdavad nii kuis jaksavad. Mis on ka väga kena, sest muidu poleks see ju põnevik, eks ole. Raamatut läbivaks teljeks on nartsissism. Mis on ka väga kena. Oleks ju igav kui keegi kedagi niisama maha notiks või ära peidaks või piinaks, just for fun. Kõik on tore, nii tore ja stardipakk lool kõigiti hea. 

Mis mul siis aga harja punaseks ajas? Vist see, kui autor käsitletavasse teemasse liialt ära armub. Ta on palju uurinud, lugenud, end harinud (nii peabki, olen nõus), aga kui ta siis kõik selle lugejale kaela valab, siis läheb minu jaoks tasakaal paigast ära. Ühest küljest on siis selles peres vastav isiksusehäire ja samas püüab autor pingsalt hoida teemat paralleelselt ka uurimisse kaasatud psühholoogi tegelaskuju arutlustes pildil (levinud võte, loomulikult pole keelatud). Mis tähendab piltlikult öeldes k o g u aeg kordamist. Tähelepanu keskmes oleva perekonna liikmete, nimesid nimetamata, puhul tuuakse detaile nartsissismist, aga äkki rumal lugeja ei saa ikka aru ja siis see psühholoog räägib enda pereliikmete näidete varal sama asja üle. Aga ka see pole veel kõik! Loomulikult on ta kunagi ka väga tähtsa lõputöö sel teemal kirjutanud ja seega, et asi ikka puust punaseks oleks tehtud, tuuakse veel sealt ka infokillukesi välja. Uhhh, ma ei tea... äkki seda kordamist ei olnudki nii palju, vaid see oli lihtsalt liiga läbinähtav... Igatahes kuskil siin oli mu jaoks midagi paigast ära. 

Aga see on ilmselgelt minu kiiks, ma lihtsalt ei armasta liigset mämmutamist ja kui aus olla, siis ma tegelikult tean päris mitut inimest, kellele see raamat peaks kindlasti meeldima.