Ma päriselt ei kujuta ette, kui põnev Mehhiko floora ja fauna võib olla, kui juba hotelli piiratud territooriumil pakkus see nii palju rõõmu. Kus ei ole hooned, rand või basseinid, seal on võpsik. Ja see võpsik... see e l a b! Mis muidu ei oleks kuigi tore, aga kuna kõikjal on kenasti hooldatud teerajad, siis pole viga.
See, näiteks, on coati, eestikeeli mingi ninakaru(line) vist. Äärmiselt nunnu tegelane ja neid oli seal PALJU. Nad on hästi sotsiaalsed ja julged, samas marudalt intelligentsed. Nad teadsid väga täpselt, kus nad ei tohi liikuda ja kui nad siis seda ikka proovisid - milline loom ei prooviks! -, siis inimese lähenedes hoidsid eemale. Majutushoonetes andsid nende visiitidest aimu hommikused... junnid. Mitte tubades, loomuliult, vaid nendes tube ühendavates koridorides, mis antud juhul olid sellised... hmmm, välikoridorid nagu.
Ja jälgige nende sabahoidu. Ja nüüd kujutage ette mingeid madalaid põõsaid või puhmaid. Aga puhmastesse, roosade ja punaste ja muidu uhkete õiekeste vahele kujutage need pruunid püstised tuustid. Päris kena vaatepilt, ma ütlen. Nad oleks oma ninakaruasju võinud õige salamisi ajada, aga jah, need reetlikud pudeliharja-sabad...
Hullem lugu on sellega, et koaatid käivad usinasti ka kookospalmi otsas ja ragistavad seal seni, kuni "pähklike" alla potsatab. Ilmselt seetõttu käisidki hotellitöötajad neid kookospähkleid ise alla rapsimas, laskmata neil korralikult valmida, sest vastasel juhul oli oht, et pähkel mõnele puhkajale pähe kukub. Koaati tegutseb võrdlemisi vaikselt, ka rannatoolidel peesitades võis tema tegemisi jälgida, ilma et suurt miskit kuulda oleks olnud. Tänapäeval on igal teisel peesitajal muidugi ka klapid kõrvas, nii et nagunii ei kuuleks, mis toimub.
Aga olid ka veel iguaanid, täpsemalt rohelised iguaanid. No ma ei tea, minu pildil neist ükski küll roheline ei jäänud, aga kirjad nii ütlesid. Võib-olla kui hästi kõvasti silmi kissitada ja läbi ripsmete vaadata, siis oleks rohelised olnud ka. Imelikud ja rahumeelsed nagu mingid uimased vanamehed. Üks oli end sättinud koguni basseiniäärsesse lamamistooli pikutama. Tahtsin ta kõrval poseerida, aga ta oli ikka pagana pikk, loobusin.
Pärdikuid oli ka, aga neid ma ei pildistanud. Kuigi jah, need panid ilmudes isegi kohalikud töötajad heldima ja banaanidega jooksma (kuigi muidu olid kõikjal kirjad, et loomi ei toidetaks), teiste loomade puhul nad sellist lahkust muidu üles ei näidanud.
Nii tore ikka, et said endale selle puhkusereisi lubada! Käin ikka siin Su fotosid vaatamas ja juttu lugemas. Justkui soojendan end nende paistel...
VastaKustutaMida pikemaks see koroona-aeg venib, seda enam hakkab reisimise järele isutama...
Nii armas, aitäh, kullapai! Kui see jama siin maailmas veel kaua kestab, pean äkki kõik oma vanad reisid siia letti laduma ja pildid juurde riputama, siis on meil kõigil, mida vaadata ja meenutada :)
KustutaAbsoluutselt!:) Abiks ikka, kui päriselt kuhugi ei saa...
Kustuta