Mängud

 Ikka need veidrad mängud...Pidin siin üks päev tavalisest enam mööda kaubanduskeskuseid jooksma. Jah, plätud, täpsemalt varbavaheplätusid (on ju jõle sõna?) oli tarvis. Selgus, et nendega on täielik ikaldus. Plätusid müüakse, aga siis peavad need igatahes olema suured robakad või siis sellised...no nagu vahukommi tekstuuriga veidrad asjandused. 

Aga mitte plätudest ei pidanud ma rääkima, vaid sellest, mis kaubanduskeskustes toimub, ennekõike söögikohtade läheduses. Põhimõtteliselt sööklas laua ääres sa einestada ei tohi, aga kui võtad jõupaberist koti näppu ja marsid kaks meetrit eemale pingi peale, siis tohid. Ja pingid... need olid ikka väegade hõivatud. Enamasti polnud tegemist üksikute nälginud isenditega, vaid ikka sellised neljased-viiesed kambad puntras koos. Kuidagi kurb oli. Koolid paneme kinni, aga siis need samad noored hängivad ikkagi kuskil koos. Toidukohad paneme kinni, aga sealsamas ukse taga ollakse ikkagi ninapidi koos. Et anname gaasi ja pidurit korraga.

See sulgemiskoomusk on lihtsalt nii haige ja vahet pole ka me räägime ohtlikust viirusest ettevõtluse põhjalaskmisest.

Tegelikult nägin ma täna veel ühte veidrat vaatepilti. Käisin maniküüris-pediküüris (et kui surra, siis vähemasti stiilselt). Koht on tõsine liinitöö, aga kui leiad sealt endale meelepärase tegija ja ainult konkreetse inimese juurde aja paned, siis on kõik hästi. Igatahes on seal siis pikk rivi töökohti (koroona ajal muidugi ei panda enam järjest kõrvuti istuma, vaid jäetakse vahelt kohti tühjaks) ja paratamatult näed teisi tegelasi. Tuli siis moodne pubekas, pakuks vanuses 14-16. Ja ta ei suutnud minutitki telefonita olla. Küll ta sättis seda igatpidi enda ja maniküüritüdruku vahele sellele... mis selle nimi on, mis lihvimistolmu sisse tõmbab :)Seni, kuni lakki maha lihviti, oli lihtne - üks käsi oli ju vaba ekraanil kerimiseks. Ma olen sellist vaatepilti muidugi enne ka näinud, aga tänane hakkas silma pigem seepärast, et tal oli samal ajal videokõne. Isegi kui te ei ole elu sees maniküüris käinud, siis te ju kujutate ette seda kahe inimese vahelist distantsi? Ja panna sinna vahele veel telefon ja teha videokõnet, milles seletad, mida sinuga parajasti tehakse ja lehvitada siis vahepeal vaba kätt kaamerasse... no ma ei tea, see oli üle mingi mõistliku viisakuspiiri mu jaoks.

See on asja üks külg. Teine teema on, et seal on tõesti nagu konveieril see töö. Mis tähendab, et nad peavad jube kiiresti askeldama, et järgmiseks kliendiks valmis jõuda. Ma ei näe neid küünetehnikuid kunagi uimerdamas, samal ajal kolleegiga lobisemas, oma telefoni näppimas, aknast välja vaatamas... neil on päriselt tempo peal. Ja nad jõuavadki minut minutis valmis, kui kõik läheb libedalt. Kui seal on aga selline telefoninäppija, kelle puhul peab pidevalt ootama tema taga, kuni ta jõuab oma lause lõpuni tipitud, siis... brrrr. Mul oli endal juba kannatus katkemas. Tõsi, telefonis skrollimine lõppes, kui oli laki pealepanek, sest siis on ju üks käsi lambi all ja teist samal ajal tehakse. Nägu oli tal küll selline ees, et surfaks ekraanil kasvõi keelega kerides. 

Tegelikult ei ole ka see veel kõik... Kuigi teise inimese ihuliste vajaduste rahuldamisest pole kena rääkida, siis jah... ma nägin esimest korda, et keset seda niigi kiiret protseduuri mindi veel vahepeal ka tualetti. Telefoniga.