Koroonaaja lennud, ehk "mund und nase", ehk Mehhiko

Jah, ma ikka naudin lendamist. Hoolimata kõigest. Isegi hoolimata koroonaaja iseärasustest. Mitte et neid kuigi palju oleks. Põhiline ilmselt ongi see va mask. Täna lugesin uudist, et Lufthansa nõuab alates 01.02 oma lendudel spets. tingimustele vastavaid maske, seega saime napilt käidud vabalt valitud maskidega. Jaa, ostsime suisa 50 tk pakis variandi, meie esimene säherdune ost selle veidra viimase aasta jooksul. Põhimõtteliselt panin maski ette hommikul kell 5 kodu juures taksosse istudes, ei, vist ikka lennujaama jõudes panin. 

Mehhiko ei nõua testi tegemist ega lühiajalisel viibimisel ka viisat. Seega võib põhimõtteliselt kaks kätt taskus lennukile marssida. Saksamaa, mida ümberistumiseks kasutasime, küll nõuab neg. testi, aga mitte transiidi korral. Mehhikosse minnes on vaja vaid täita veebis mingi tervisealane küsimustik, nagu ikka uuemal ajal. Loed üles riigid, kus oled viimase 14 päeva jooksul viibinud (neid on hirmus palju, eks ole) ja linnutad, kas sul on/ei ole palavikku, nohu, hingamisraskusi ja kas oled kokku puutunud mõne koroonakandjaga. 

Kõige mugavamad on lennud meie jaoks hetkel sakslaste ja prantslastega. Keegi väitis, et sakslaste ümberistumise ajad on veidi paremad, ei tea, ei ole võrrelnud. Mul olid prantslastega kunagi Brasiiliast tulles ebameeldivad kogemused, seega ma nendega lendamist isegi mitte ei kaalu (lennuki sisustus oli logu, veini anti vähe, stjuardessid olid nipsakad jms). Lendude kellaajad on sakslastel igatahes väga head. Hommikul lähed Tallinnast teele 6.40, Frankfurdist jätkad 10.40. Kell lendab 7 tunni võrra edasi, seega kell 17 oled Cancunis, ühes käes Margarita, teises tekiila ja pidu võib alata.

(tagasilend hakkab ka õhtul 18.40, mis on igati meelepärane)

Taksojuht teatas autosse istudes kohe, et teil on lendamiseks ikka "õige" ilm küll sattunud. Muigasime, no mis sel ilmal häda, et küllap lihtsalt tüüp ajab small talk´i. Tallinnas väljalend veidi hilines, aga selles pole midagi ebanormaalset.

Frankfurt aga ei tahtnud meid tõepoolest vastu võtta, mingi tunnike hoiti üleval kinni. Veider kogemus, lennata rasvane tund aega paksu pilvemassi sees, mille sees tavaliselt veedad ju vaid õhkutõusmise või maandumise. Nüüd aga tiirutad ja tiirutad ja tiirutad... pilvedest kõrgemale ei saa ja alla ka mitte. Frankfurdi lennujaam võitles tõsise lumeuputusega. Kuigi meie ümberistumise aeg oli võrdlemisi lühike, lohutas, et kui maanduda ei lasta, küllap siis lennud ka ei välju. Kapten kinnitas sedasama, et võtke tšillilt, lennud kõik edasi lükatud ja no problemos. Nojah... Lõpuks läbi lumelobjaka lennujaama vantsides vaatas ekraanidelt siiski teine info vastu. Kapten, rsk, valetas. Cancuni lend oli küll edasi lükatud, aga need vähesed võidetud minutid, arvestades sealjuures ka pikka jooksu õigesse väravasse, polnud eelmise lennu kapteni optimistlikku juttu küll väärt :)

Kuniks Frankfurdist startima hakkasime, oli lumest juba vesi saanud.

Teadupärast olen ma viimased aastad ainult ja ainult türklastega lennanud. Mille peale osa tuttavaist kahtlaselt kõveralt muigavad ja haletsevalt pead vangutavad. Minule Turkish Airlines siiski meeldib. Lennukid on korralikud, pardal hästi varustatud, söök-jook selle raha eest võrratu, lennujaam uus ja nägus ja hästi toimiv. Lufthansa pardal oli ka teenindus väga okei, veiniga ei koonerdatud, toit siiski keskmisest veidi viletsam ja lennujaamast ma parem ei räägigi (veidrad tähistused kohati, vaatad kahe mehega, aga ikka liigud valesti, nägime ka teisi samades komistuskohtades valesti astumas, seega ei olnud vist ainult meie kiiks). 

Toit osutus taimetoiduks, küsimise peale vastati, et koroonaaja veidruste tõttu. Sügavamasse keskustellu ei laskunud, et kuis see koroona siis lihatoite nii hullusti mõjutanud on...

Öösel, kui mul kõht tühjaks läks, läksin siis kööki (kuigi lennukis nad nimetavad seda ruumi vist kuidagi teisiti, aga mulle ei meenu hetkel) uurima, et kas öösnäkki ka ikka antakse. Türklased ju alati annavad, või noh, nad ei anna, sest reisijatesalong on pime ja enamus tüüpe magavad, aga sa võid ikkagi ise minna kööki ja valmis pandud toitu võtta või küsida. Lufthansa tüdruk oli marulahke ja kukkus karpe kokku kuhjama, uurides veel, et kas laseb kana mulle soojaks. Oot-oot, võtame korra tagasi, kana ja koroona ja...? Aga ei tal olnud mahti selgitada, ütles vaid nii palju, et see on äriklassi söök ja kuna seda jäi ju samuti palju üle, et siis head isu mulle.

Jah, selle unustasin mainida, et tänu imelisele Frankfurdi lumetormile jäid paljud ju Cancuni lennust maha, mistõttu oli lennuk pooltühi, seega kõik see söök ja vein vajas ju konsumeerimist ja seda mina juba oskan. 

Oh, lendaks neid pikamaalende rohkem pooltühje lennukeid! Ma sain seekord täitsa horisontaalis magada. Ja ühe 12tunnise lennu puhul on see absoluutselt paradiislik.

Hoolimata meeldivatest magamistingimustest oli mul ikkagi kohati nii igav, et pildistasin lennumarsruuti... Lisaks ei saa ma jätkuvalt aru, miks see lennuk just seda radapidi lendab...Jah, ma saan aru sellest mere kohal lendamisest, aga miks üldse võtta suund Kanada peale, kui see on ringiga? Või ei ole või? Juba ükskord Kuubale lennates ei saanud ma aru, mis meil Islandi kohale asja oli :) Seekord Islandini siiski ei viidud :)

Lendu jääb peaasjalikult meenutama saksakeelne manitsuskõne, et suu ja nina oleksid maskiga kaetud. No nad tegelikult vuristasid seda ka inglise keeles, aga kuna ma saksa keelt mõistan viletsasti, siis meeldis mulle see rohkem. Ilmselt tegi personal rohkem salongis ringkäike kui muidu ja kõigile rikkujaile tuletati sõbralikult meelde maski kandmist. Mõned muidugi proovisid ikka viilida... Aga õhkkond oli siis meeldiv.

Tagasiteel... Vaadake, seal parempoolse akna taga on minu kapten, nokib nina ja valmistub lennuks.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tagasiteel oli juba kurjem pardapersonal, kes ilmselt oli sellest "mund und nase"-jutust surmani vaevatud. Igatahes tehti veel enne liikuma hakkamist mitu korda selgeks, et kes tunneb, et tema seda 10 tundi (jah, tagasilend oli 2 tundi lühem) ei suuda maski kanda korralikult (kaasaarvatud magamise ajal!), siis andku teada ja jäägu lahkesti Mehhikosse. Vastasel juhul võib küll Saksamaale lennata, aga antakse seal lennuki maandudes kohalikule politseile üle. Te ikka mäletate sakslaste tegusid eelmise sajandi esimeses pooles? No jah, ma ka mäletan ja seepärast istusin nigut viis kopkat mask ees.  Olgu, söögipause venitasin nii pikaks kui võimalik, et saaks natukenegi hingata. Tundus, et ka ülejäänud reisijad ei alahinnanud sakslasi, sest igatahes selle lennu jooksul ma eriti enam ei kuulnud ega näinud, et personal oleks pidanud noomimas käima. 

Kahjuks tagasiteel lennuk enam nii tühi ei olnud, et oleks saanud pikali magada. 

Ja eestlasi, jah, eestlasi oli lennukis palju. Mehhiko on praegu populaarne. Samas vaimus jätkates on see varsti nagu Egiptimaa, kuhu läheb mitu lennukitäit eestlasi nädalas. Ma saan aru, et suurem eestlaste ränne Mehhikosse on alles ees, sest teatavaid reisiportaale jälgides on märgata, et ka veebruarisse-märtsisse on palju Mehhikot planeeritud. 

Ausalt öeldes, läheks isegi kohe tagasi.

Aga praeguseks kõik, kuna nüüd tuleb meil tähistada mõne mehe karantiinijuubelit, siis rohkem juttu ei tee.