Ühe aegumatu klassika uustrükk on ilmunud, lisaks väga väärikas vormis. "Soo" ilmus tegelikult 1914. aastal. Muide, algselt teise pealkirja all, "Kirjutatud on...", mis annab loo olemust märksa paremini edasi. Samas olen mina küll "Soo" pealkirjaga sedavõrd harjunud (seda on ka kerge olnud teha, sest õrnas eas uhasin ristsõnu teha ja mis ristsõna see oleks olnud ilma Lutsu teoseid küsimata :)), et ega nuriseda saa.
Aga mis siis on 100+ aastat hiljem muutunud? Lühike vastus: mitte midagi pole muutunud. Kui, siis ehk vaid see, et loodusest oleme rohkem võõrandunud ja seesinatse loo reaalselt eluolu mõjutava soo asemel on meid nüüd varitsemas teised karid. Inimsuhted ja nende keerulised teed on ikka endised ja Luts on neid muidugi ka meister kirjeldama. Või kas ikka on... on ju omal ajal õhku visatud ka kahtluseussike hoopis Gailiti karvase käe mängus olemisest. Midagi nipernaadilikku siin ju tõepoolest on, kui Pariisis "ilma näinud" noor kunstnik Toomas tuleb soo servale metsatallu ja satub armunelinurka, lisaks veel üks teine kuramaaž, mis viskas minu jaoks õhku nii mõnegi küsimärgi ja millele ma vastust ei saanudki... Samuti jäi mu jaoks segaseks tema ja ta täditütre vahel toimunu... Ja kui nüüd veel edasi mõelda, siis ega "mõrane pada" Juku tekitas mu peas ühe teise seose, millele vist otsesõnu küll kinnitust ei antud, seega pole mul õrna aimugi, kas olen õigel teel.
Eks ma siis ootan põnevusega filmi, et ehk on seal mõni vihje lisaks antud.
Valmivast filmist kaadritega on illustreeritud muide ka raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar