Täitsa võib olla, et vahel vaatab mõni inimene mind ja mõtleb, et kuidas see Mae suudab neid reisiraamatuid lugeda, kõik ju üks ja seesama jama, lähevad, avastavad, seiklevad, kiruvad, vaimustavad. Loed ühe ja oled neid kõiki lugenud. Ma tundsin praegu umbes sama. Tegelikult ei ole see ju "Ema saladusega" sugugi sarnane, aga vot minu jaoks oli. Seda imikuteemat oli jälle sedavõrd palju sees, et hakkasid mingid paralleelid peas jooksma (Gavisconi kulistamine oli lihtsalt üks paljudest detailidest).
Muus osas. Sutsu aeglasemalt läks käima, oleks tahtnud autorile hüüda, et pane tempot juurde, aitab heietamisest. Samas mingid üllatusmomendid suutis ta minu jaoks hoida, kurjajuurikaks pidasin poole raamatuni hoopis teist tüüpi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar