Veel vitamiini, ehk Mehhiko

 Ma tean, et Mehhiko... see kõlab nagu... seiklus. Ja seepärast on mul äärmiselt suur tõrge sellest reisist üldse kirjutada, sest... see minu Mehhiko, vähemalt sel korral - mis loodetavasti ei jää viimaseks! - oli kõike muud kui seiklus. Mul ei ole kunagi, mitte kunagi, olnud sellist puhkust. Mis oleks päriselt puhkus. Uude riiki minnes tahad ju ikka võimalikult palju näha, natuke vaatamisväärsusi linnutada, selline tunne, et pidevalt peaks ratastel olema, uut leidma, avastama, otsima. Aga paljudel põhjustel ei olnud seekord mingeid rattaid. 1) oli see üsna viimasel minutil päevakorda kerkinud reis ja polnud aega midagi korraldada, 2) ma vajasin puhkust ja puhkus oli lühike, 3) ma pidin tööd tegema, 4) ma olin laisk, 5) oli koroona ja ma ei viitsinud kohalikega nurgabaaris tekiilat kaanida ja fajita´sid õgida.

Me ei uskunud, et see võimalik on, aga kui oled 24h teel olnud, siis kohale jõudes ei suutnud meid ahvatleda isegi mitte romantiline vahuvein ja mingi maiustuste valik.

Seega, pange nüüd hästi tähele!, ma tegin seda, mida küll vahel tehakse, aga tegelikult teha ei tohiks - ma sisenesin kuurorti ühel kaunil päeval. Ja lahkusin kuurordist. Ühel kaunil päeval. Ja ei käinud KORDAGI hotelliterritooriumilt väljas. Ausalt. Olgu, piki randa kõndisin tublisti, aga see oli ka kõik. Ma olen Kuuba kohta palju kuulnud, et lennatakse Varaderosse, ollakse seal mõnes hotellis, jalutatakse paar korda edasi-tagasi mööda peatänavat, ja siis öeldakse, et käidi Kuubal. Noh, ma tegin nüüd põhimõtteliselt sama Mehhikos :) 

Allolev pilt illustreerib meie teekonda maja juurest lobby´sse. Iseenesest ei olnud sinna vaja sugugi minna, aga et oma päevased lollidemaa sammud täis saada, siis me ikkagi käisime seal... dringitamas. Sest seal oli nunnu ja lahke (kes poleks!) baarmen.

Ma olen alati öelnud, et lühtreid pole kunagi liiga palju ("Minu Leedu" autor ilmselt vaidleks vastu, aga hetkel tal õnneks pole võimalik)

Kuna koroonaajal on kooriproovid nagunii Zoom´is või muus taolises kohas, siis pole vahet, kas osaled neis Tallinnas, Hiiumaal või Mehhikos. T. korralikult proovis harjutamas.

See palju segadust tekitanud pilt siis ka siia blogisse. FB-s sai see pealkirjaks "kolmekas", sest reisil juhtus meil olema pulma-aastapäev või midagi muud selle sarnast. Igaüks asus muidugi oma rikutuse astmelt asja kallale. Kolleegid arutasid koosolekul, et kas me oleme sedavõrd avameelsed, et jagame reisil saadud kolmeka kogemust kohe sotsiaalmeedias. Mõni arvas, et jagame beebiuudiseid. Mõni, kes polnud ammu näinud, arvas, et siin pildil ongi juba seesinane beebi süles. Keegi nägi beebil kõrvugi varju pealt, T. hakkas selle peale koguni beebil saba nägema... Tähendab, asi läks täiesti käest ära. 

Nii et Mehhikot ma näinud ei ole. Olen käinud lollidemaal. Mis on inetu väljend ja ei iseloomusta kuidagi mehhiklasi ega konkreetset hotelli, lihtsalt minul oli selline tunne. Sest mida sa ikka tunned, kui sind söödetakse ja joodetakse ja silitatakse pead ja nii algab iga hommik ja lõppeb iga õhtu. 

Ja ikkagi - ma ei kahetse.

Kuurort, kuhu muidu mahub umbes 1200 inimest. Nüüd oli seal umbkaudu 160 inimest. Võrratu tunne. Sul on suur ja avar hotelliala, aga ei mingit tihedat liiklust või siblimist. Koristaja jõuab igal hommikul varakult (ja täpselt) su tuba koristama. Rand on tühi, või peaaegu tühi. Basseinis ja selle ääres on ruumi maa ja ilm. Kui te olete kunagi mõnes suvituspiirkonnas käinud, siis te teate, et seal on kombeks hommikul (silma)luukide avades, joosta kohe rannarätikuid võtma ja lamamistoole "broneerima". Sa oled õnnelik, k u i sa koha saad. Sa ei unista heast kohast, avarast vaatest, vaid lihtsalt vabast kohast. Teate, on isegi hotelle, kus rannalinad saavad ühel hetkel otsa (sealjuures antakse neid üks per nase ja sageli koguni toanumbri või allkirja või deposiidi vastu). Siin võtsime aga sageli kahepeale neli rätikut ja kohta lähed võtma siis, kui selleks tuju on. 

Ah jaa, saabudes tehti toale koguni upgrade, mis saaks meil selle vastu olla, eks ole. Nii nautisimegi veel mitmeid lisateenuseid.

Söögikorrad on sellistes kohtades üldiselt Rootsi laua tüüpi. Kella kukkudes on järjekord vihane ukse taga, kõik tunglevad ja tõuklevad ja toidupuhvetist saab minutitega seamoll. Või peaaegu seamoll. Nüüd oli aga lauateenindus. Kelnerid muudkui jooksevad ja toovad, mida soovid. Õhtuti olid rahvusköögid, kuhu tuli hommikul laud broneerida. Ent ei probleemi, praktiliselt alati oli vaba lauda saada, kellaaja osas võis vahel kitsaks minna. 

Ja kui "kõik hinnas" pakettidega juhtub vahel see, et... no kõik on hinnas küll, aga kord pole kelnereid ja kord pole asja ennast, siis siin jagus kõike ja alati. Lisaks surusid lahked teenindajad suisa peale. Ei ole nii, et lähed lõunatama või õhtustama ja võtad ainult ühe roa, oh ei, nad tegid kõik, et sa telliks ikka kõik kolm käiku. Ja mis sa jood? Ei joo ainult vett! Mida läheb: veini, tekiilat, seda koksi, toda koksi, mida vaja - segame kokku! Ja polnud lootustki, et tellid ühe joogi ja siis tiksud selle taga tunnikese. Kui võtsid veini, siis lendas kelner pudeliga kohale niipea, kui olid paar lonksu juba võtnud ("more vitamin, senjoora?"). See vitamiinijutt käis neil kõikjal, ma ütlen, mehhiklased on asjast õigesti aru saanud ja nimetavad asju õigete nimedega! Või kui võtsid kokteile, siis enne klaasi tühjenemist, tuiskas kelner juba uue koksiga kohale. Et pidurit tõmmata, selleks tuli päriselt võimelda ja keelduda ja klaasidega vehkida ja neid peita.

Ei maksa arvata, et selline asi kehtis vaid söögiaegadel. Sama käis ka rannas ja basseinide ääres. Teenindajad lippasid kogu aeg ringi ja uurisid juba alates kella 10 hommikul, et mida juua soovid, senjoora. Samas ma lisan, ei mingit pealetükkivust. Täiuslik värk, ma ütlen. Täna olen siin terve päeva korrusepiirdel kõõlunud, kuku või alla, poisid ei jookse, jääkülmad koksid ei laeku ülemisele korrusele Mae urgu. Vastupidi, kuna kodust on vitamiinid otsa saanud ja ma pean kirjade järgi liikumispiirangut vist järgima, siis lasin oma e-poe-süütusel minna ja pidin tegema esimese tellimuse. Oo, väga lahe, kaup peakski varsti saabuma, hakkan nüüd alla minema. 

Hasta la vista!