Hiiumaa oli ilus küll, aga varbad sügelesid ikka mandri poole seekord. Ja kuna hiidlased näikse kõik toanurgas kügelevat, siis ei hakanud saarel olemise aega venitama ka. Nagunii järgmised üheksa päeva on kiired ees, võib need siis sama hästi linnas, nina arvutis, veeta.
Magada on küll raske, hommikul algab lumerookimine, ma ei teagi, mis kell (ühtegi kella pole veel üles pandud). Ja lumerookija teeb oma tööd südamega, või noh, ilmselt ikka labidaga, aga ta annab sellele mõnuga valu.
Tänavamoosekandid õnneks vist puhkavad ja turistihordid pole ka kuigi lärmakad. Rahvast siiski liigub õige korralikult, peamiselt kostab vene keelt. Mis aga küll on harjumatu, on see kõikemattev glögihais, mis tänavale astudes kohe vastu vahtimist lajatab. Minu glögisoolikas on hetkel umbes ja seda enam see lõhn vastukarva on. Eriti siis, kui juhtud kargesse talvehommikusse astuma, tahad koroonast puretud kopsud värsket õhku täis tõmmata... ja siis see hais.
Mis veel uudist? Ah jaa, sain viimati Solarises käies noomida. Maski polnud ees, lootsin sallile, aga no ega see püsi hästi. Noomija oli siiski viisakas ja sõbralik tüdruk, riidu ei kiskunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar