Päeva jooksul vaatan ilmateadet mõned korrad. Või no natuke rohkem kui "mõned" korrad. Öösel uinudes viimase asjana viskan pilgu Ventusky lehele. Hommikul esimese asjana niisamuti. Kui vahepeal oma abikaasat kohtan, siis ristame mõõgad - mina oma Ventuskyga ja tema yr.no-ga. Põhimõtteliselt panevad tänavu suvel mõlemad puusse, aga nii raske on end sellest harjumusest võõrutada :)
Kui mul aega rohkem oleks, siis ilmselt istutaksin end rannale paika ja jälgiksin veetaseme tõusu. Natuke üritaks ka vett lahest välja puhuda, et kui ilm ikka kannatab mõnede asjaosaliste meritsi kohale kulgemist, siis see viimane lõpp slepi lohisedes läbi vee sumamine ei oleks. Aga eks paistab ja looduse vastu nagunii ei saa.
Närv on natuke tõesti sees. Samas... kui mõtlen, et need ei ole minu pulmad ja ma ei pea vähemasti pruudi nahas olema, siis läheb kohe mitu korda kergemaks olemine. Ma võin puhvaika selga panna ja kummikud jalga tõmmata. Mul võib nina kas või külmast ja tuulest otsast ära kukkuda või nuuskan selle tulipunaseks, aga seda ei jäädvustata järgmiste põlvede tarvis fotoalbumitesse.
 |
| Aega ju veel on... |
Tjah... aasta tagasi sellesse blogipessa ümber kolides olen enda sünnipäevaõhtust riputanud siia mereäärse vaikelu. Tänavu saab asi vaikelust õige kaugel olema, ilmselt käib kibekiire valmistumine ja tulekahjude kustutamine :) Aga paar õhtut tagasi lubasin endale siiski ühe vaikse hetke.
P.S. Igatahes on see hea mäluvärskendus, miks ma ise pole kunagi suurtest pulmadest unistanud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar