Esmaspäev, 28. veebruar 2022

Kummiliimiallikad / Kiwa

 Abstraktsionism kirjanduses.

Kohati päris vaimukas ja võtab turtsuma, kohati läheb muidugi nii lappesse, et raske on rajal püsida. Nii mõnigi löökauk lennutab kraavi ja sealt ikka annab välja rabeleda.

Seega soe soovitus: jäta kõik eelarvamused, põhimõtted ja ootused heaga maha. Püüa lugeda umbes samamoodi nagu autor on selle teksti kokku kirjutanud, lihtsalt mine.


PS. Ära looda, et "Alice Imedemaal" aitaks teost dešifreerida. Ei aita see ka, ikka ise pead sellest jamast välja ujuma :)

PPS. Kui vahel on tolku abivahenditest lugemise ajal, siis seekord ei aidanud mind need ka. 



Reede, 25. veebruar 2022

Lugemised

 Ööpäevik / Mehis Heinsaar

Nii palju deemoneid, kellega rinda pista. Valus.
Nii palju pinget, kõik see päevade, nädalate ja kuude töötundideks jagamine. Ja järjekordne äng, kui kõik ei lähe arvutustele vastavalt.
Kõhklused, kahtlused, segadus.
Ehk oleks armastus ja naisenergia see, mis lunastaks, aga ei, suhte ja pereeluga kaasnevad kammitsad orjastaks loojanatuuri.
Ja lõpuks on see vangla ikkagi enese sees, kahe kõrva vahel. Selle eest ei ole võimalik põgeneda.

Õrn sarnasus Õnnepalu "Palgaga". Kui oled hellas seisundis, siis ära lase seda ängi endale ligi. Vali hetke lugemiseks hoolikalt. Kaitse end.

Prügikotti välja viies saab ühtlasi ka raamatust pildi klõpsata


30 000 miili vee peal. Kirjad allveelaevahävitajalt "Tallin" /  Aare Holm

Muidu toredad kirjad (1985 - 1988), aga nn tühja jutu ja korduste osakaal oli veidi suur. Mõlemad on muidugi arusaadavad. Ikka loetled ju kirja alguses üle, kellelt ja millal oled eelmised kirjad saanud või mingeid muid argiseid detaile jms, ent eks sedasorti juttu kokkuvõttes oli päris palju. Sama lugu kordamistega, püüa, mis sa püüad, et emale-isale-õele sama juttu kirjades ei kopeeri, aga eks mingid seigad ja jutud ikka kippusid korduma.

Seesugustest kirjadest ja juhtumitest ootan ennekõike põnevaid pärle. Neid oli, seda küll. Küllap ootasin lihtsalt rohkem.
Tore lugemine ikkagi, kõik see pausile pandud elu.

Seda pilti tehes tundsin esimest korda, et ma vist veidi kardan kõrgust...


Laupäev, 19. veebruar 2022

Minu Goa / Anne Vetik

Minult küsitakse vahel, et miks ma küll loen kõiki neid Minukaid? No et võiks ju ikka väheke selekteerida või midagi, näituseks võtta ainult juba käidud või plaanis olevad maad ja linnad. Need nagunii, aga ma tahangi lugeda kohtadest, kuhu ma ise ühel või teisel põhjusel ei viitsi minna. Või lugeda ametitest ja hobidest, millega ma ise ei kavatse selles elus tegeleda. 

Anne Vetiku "Minu Goa" tabas ses osas kaks kärbest ühe hoobiga: Indiasse minekuks ei ole ma piisavalt masohhist ja loomainimene pole ma enam pärast lapsepõlve maal. Samas raamatust kannatab kõigest sellest lugeda küll. Soe, kuiv ja kärbsed ei hammusta, nagu ütlevad klassikud. Ja kui mõni on veel minumoodi loomakauge inimene, siis luban, et selles raamatus on koeri doseeritud mõõdukalt, ei ole ainult haavast pintsettidega vaklade korjamine ja üksikasjalikud koerte toidusedeli kirjeldused. Või noh, veidi on seda loomulikult.

Mis selle raamatu rikkuseks on? Eks ikka inimesed, kohe sajaga. Goa näikse olevat just täpselt selline koht, mis meelitab ligi kõige värvikamat ja veidramat seltskonda ja autor ei hoia nende kirjeldamisel ka värvidega kokku. Õiged hipid, uue aja libahipid, joogid ja esoteerikud, rikkad Venemaalt ja kohalikud kriketimängijad jpt leiavad lehekülgedel koha.

Selline tore lugemine, veidi õhuke ainult.

Meelislõik tuleb siiski siitsamast Tallinnast ja mitte koertega seoses...

"Reageerin sellele Goa maole rahulikult sellepärast, et olen varemgi duši all ussi avastanud ja üldsegi mitte kaugel Patnemis või Margaos, vaid Tallinnas Pallasti tänaval. Olin läinud paariks nädalaks Madise korterisse elama, tema „eksootilisest tantsijast“ üürnik oli sealt just lahkunud. Eksootiline tantsija oli suhteliselt ebameeldiv tegelane, pidades korteris kuut boamadu ja unustades pidevalt rendiraha maksta. Kui ta lõpuks lahkus, küürisid Helene ja Madis korterit mitu päeva. Üldiselt oli Pallasti tänaval tore ja rahulik, ainult korter lõhnas kuidagi naljakalt ja öösiti tundus mulle, et keegi sahkerdab vaikselt toas. Paneelmajad kostavadki läbi, rahustasin end seepeale. Olin elanud korteris umbes nädala, käisin igal hommikul duši all, sõin ja suundusin kontorisse. Ühel hommikul läks aga teisiti: vannitoas peegli ees hambaid pestes kuulsin WC-poti juurest sisinat. Hambapastavaht suus, vaatasin alla."




PS. Kes see meil siin oli, kes neid ämmalugusid ei sallinud? Kinnitan, ämma seekord ei ole ja Annet mehele ei panda (vähemasti ei ole sellest raamatus juttu, mis ta seal salaja tegi, kes seda teab).

Reede, 18. veebruar 2022

Mees, kes nägi kõike / Deborah Levy

No tõesti väga omapärane raamat, ma ütlen. Ladus tekst ja napp stiil (ei mingit liigset heietamist ja soigumist!) võlusid ja hoidsid raamatu küljes kinni. Hea oli lugeda.

Lugu ise on aga omamoodi... Algus on lihtne: on noor ajaloolane Saul, kes läheb 1988. aastal Ida-Saksamaale uurimistööd tegema (väidetavalt on ta lubanud sealset elu positiivsest küljest näidata, ent mu meelest raamatus see pool jäi küll kuidagi olemata...), Abbey Roadil teeb ta maailmakuulsast fotost omapoolse fotolavastuse (mille käigus juhtub ka väike? autoavarii), et see pilt kaasa võtta tõlgi õele, kes on biitlite austaja, vahetult enne lahkumist lõpetab ta tüdruksõber suhte (järjekordne segane olukord), Saksamaal olles armub Saul endale tõlgiks antud Walterisse, kuid magab ka viimase õega. Sellised segased suhted, ent mingi piirini selgelt ja lihtsalt edasi antud.

Nagu oleks täielik kohalolek ja osalemine (lugejana) loos, ja siis... hüppame aastasse 2016 ja... hakatakse lugejal pidevalt vaipa jalge alt ära tõmbama. Ja ma ei pea silmas ajahüppeid (mis on ju mu lemmikud), vaid ilmselt on tegemist nende inimeste kõhklustega, mille kohta autor on annotatsioonis lubanudki, et need just ongi tema arvates kirjanduse mõte. Peategelane liigub küll ka ajas, ent veelgi rohkem toimub liikumine tema peas, unenägudes, mingites nägemustes. Liiga palju ei saa ümber jutustada ja reeta, aga üllatavaid pöördeid siiski tuleb.

Omaette teema on kõik need vihjed ja sümbolid, mis ajastule ja ida-lääne vastandamisele omased. Mõne põlvkonna jaoks on see midagi uut, teisele "vana teema". Huvitav kogemus neid märke lugeda aga ses mõttes, et see on ju lääne autori käsitlus ja nägemus, mis mõneti seab asjad teise valgusse, muudab veidi naiivsemaks mu meelest. Lääne inimene ehk ei näe Saulis nii suurt isekust ja tema käitumises tragöödiat kui idablokis elanu. Sa mu meie, ma mõtlen siiani, et minna endast Abbey Roadil tehtud fotoga ja unustada ananassikonserv ära :) Ah, üldse oli see Saul veidi ärritav tegelane:)

Veider raamat, aga siiski hea...



Neljapäev, 17. veebruar 2022

Tund enne päikesetõusu

 Minu lubadus sel kuul rohkem mitte teatrisse minna läks vett vedama, kui läksin Komeeti koogile. Seal Solarise ülekäigurajal tuleb ikka keegi vastu, kes mõtted kõrvale juhib. No ja siis ma koogitaldriku taga istudes naljaviluks viskasin pilgu Draamateatri õhtusele etendusele, ei jõudnud sisusse süvenedagi, kui nägin, et nagu tellitult esimeses reas keskel kaks vaba kohta.

Oli täitsa hea kogemus. Vaata või näitlejaid:  Ivo Uukkivi, Raimo Pass, Gert Raudsep, Tõnis Niinemets, Markus Luik, Tiit Sukk, Marta Laan, Merle Palmiste, Ülle Kaljuste, Harriet Toompere, Mirtel Pohla, Jan Ehrenberg, Janno Jaanus, Hendrik Toompere jr.

Ma vaatan seda Gert Raudsepa ja mõtlen, et... vat teda võib tõesti panna keda ja mida iganes mängima, ta veab alati välja. Ja suudab veel üllatadagi. Kusjuures tal on ju tõeliselt kirju tegelaste galerii seljataga. Ka seekord vaimustav etteaste! Teised olid kõik oma tuntud headuses. Ammu pole õnnestunud mul laval Mirtel Pohlat näha, rõõm. Niinemets tegi Draamateatri ridades vist ju oma esimese ülesastumise, väga temalik, aga igatahes nauditav.

Kuna ma teatrisse jooksin nii viimasel minutilt, siis jäi tuvastamata teksti autor. Nuputasin saalis istudes, välja ei mõelnud, aga kangesti tuttav tundus. Hiljem selgus, Vadi. No muidugi! Täpselt sama käekiri, mis tema raamatuteski :) Tal on suurepärane karakteriloome ja oskus ühiskonnas päevakajalisi võnkeid tabada. Samas üldpilt jääb enamasti veidi hakituks mu jaoks, mitte et selles midagi halba oleks. Ja lavastuses oli sama asi, stseenid olid suurepärased, aga see tervikpilt ei andnud end mulle kohe ja selgelt kätte. 

Absurdi, nalja, päevakajalisi valupunkte... kõike leiab. Kui kaasa ei viitsi mõelda, siis naudi lihtsalt niisama ägedaid näitlejaid. 


Veidi hirmukõdi tehti ka. Kui neli meest, igal kaks ostukäru ees, ikka lavasügavusest täie vungiga saali poole kütavad ja sa seda esimesed reas vaatad, siis... mõtled ju ikka, et peaasi et nad nüüd õigel hetkel pidama saavad või et neil käsi higine ei oleks ja kärusang lahti ei pääse :))) Vetsurullide loopimist kartsin vähem, haiget see polekski ju teinud, aga oleks ikka piinlik küll olnud paberirulliga vastu vahtimist saada. Seekord läks õnneks.

Teisipäev, 15. veebruar 2022

Ming-Mang-Mong

 Lugesin Mangi siin üks päev. Jaa-jaa, ma tean, et suur veebruar juba käes ja miks ma alles nüüd aastahoroskoopi loen, pool aastat juba möödas või nii. Eks ikka sellepärast, et siis ma saan juba esimese poolteise kuu põhjal kohe hinnata, kas maksab ka ülejäänud aastat lugeda ja jälgida. Veidi mul muidugi Mangisse usku on, sest noh, selle ühe aasta pani ta ju pihtas-põhjas! täppi.

Palju oli muidugi seda üldist juttu... tsivilisatsiooni lõpp jms, millega ma laias laastus ka nõustun. Ma räägin kogu aeg, et inimesed ikka ei õpi ajaloost, ikka peab kõike nullist alustama ja kõik lollused algusest lõpuni ära tegema, et äkki meie ei vaju mutta ja paneme võiduka lõpuni välja. Ajee, paneme tõesti. Mida kreisimaks elu läheb, seda selgem on, et nii ikka lõputult ei saa. 

Aga taas kord jah pean tõdema, et Mang on akna taga luuranud vist :) Sest veerandtunnike enne lugema asumist oli meil just juttu plaan B-st ja plaan C-st. Üsna täpses sõnastuses. Ja siis loen seda va tarka brošüürikest... ja Mang kirjutab põhimõtteliselt sõna-sõnalt need variandid ära. Olgu, ma olen paranoiku ja näen siin kuhjaga loogikat, seega ma ei saa väita, et "see oli tähtedes kirjas". 

Elame-näeme. 

Esmaspäev, 14. veebruar 2022

Taevast pudeneb asju / Selja Ahava

 


Selline natuke läbi naeru ja pisarate lugu. Lugu on jaotatud nelja ossa, esimest ja viimast osa jutustab väike tüdruk (maiuspala!), teist tüdruku tädi ja kolmandat võõrasema.

Miks? See on peamine küsimus, läbi raamatu, läbi erinevate tegelaste ja nende juhtumiste. Miks just väikese Saara emale kukub taevast jääkamakas pähe? Miks tädi Annu saab loto peavõidu... kaks korda (teisel korral ei julge ta raha väljagi võtta)? Miks tabab välk üht ja sama meest viis korda? Miks ootab Saara võõrasema Kersti näkineiut, kokkukasvanud jalgadega vigast loodet, kes ei pruugi kuigi kaua elada?

"Mõnikord variseb taevas, mõnikord vajub maa. Mõnda tabab niivõrd arusaamatu õnn, et sellega on raske edasi elada. Mõnikord juhtub midagi – ainult üks kord , aga sa jääd terve ülejäänud elu mõtlema, et miks. Mõnikord ei juhtu midagi ja sa mõtled kogu ülejäänud elu, et miks see siis ei juhtunud."

Selle raamatu esimene osa on üks ilusamaid leinalugusid üldse. Eriliseks teeb selle veel seegi, et see on küll lapse silmade läbi, aga huvitav täiskasvanulegi.
Taas selline omamoodi raamat, igaühele soovitada ei oska ega julge. Ei tahagi. Kel vaja, see loeb. 

Pühapäev, 13. veebruar 2022

Igatsuse rapsoodia

 Kas teatriime võib otsa saada? Lihtsalt, ühel päeval? Või hakkab see aegamööda kokku kuivama?

Ma istusin eile teatris ja mõtlesin, et... ah, ma mõtlesin liiga palju. Ei peaks, oleks tervislikum.

No näitlejad olid peaaegu kõik ülisümpaatsed ja ägedad. Nad ju mängisid hästi ja kõik neist isegi mitte oma stampkaraktereid, vaid sootuks miskit uut. Ülle Kaljuste - mina teda säherduses rollis pole näinudki, aga näed, sobis kümnesse. Oli selline 52 aastat Ameerikas ära käinud kõrtsi ettekandja, eks elanud veidi tormilist elu, napsulemb, otseütleja, äärmiselt värvikas naine. Või Viire Valdma... me kõik oleme mõnd sellist vanatüdrukust provkinit elus kohanud, enamasti on ta veel ka kirjandusõpetaja või midagi sarnast olnud. Koomilises võtmes jällegi täistabamus. Ja tema kõrval Martin Veinmann niisamuti.

Aga midagi jääb ikka puudu. Vaatad lavakujundust, vaatad üldpilti, mängumustrit... ja oleks nagu tagasi Ugalas. Võib ka öelda, et lapsepõlves, aga ei pruugi, sest ega Ugalas pole 30 aastaga just kuigi palju muutunud. Mõni on öelnud koguni, et kui vanasti oli Rakvere teater sõimusõna, siis nüüd on selleks Ugala. Ei tea... Ei söanda ju enam eriti neid teatriväljasõite ühes ööbimisega tehagi, kole riskantne. Vanemuisesse on tulemas "Tristan ja Isolde", "Tulilind" vist ka, neid tahaks väisata...

Aga eile, ime jäi sündimata. Jah, õhtu saab veedetud, kui peaks selle järele tarvidust olema. Raha saab ka veidi kulutatud (ehk siis tavaliselt kahekesi minnes 45-50 eurot piletit + puhvet 10 - 20 eurot). Koroonaajal mõtled, et see ju kõik ikka teatri ja kultuuri toetuseks, et no kui ongi natuke niru elamus, et küllap tulevikus läheb paremaks. Sügisel sai selles lootuses ikka nädalas paar etendust käidud. Aga see koroonagi on siin juba jupp aega jauranud ja lõppu ka ei paista.

Ma tahan päriselt teada, kuidas ma ei leia neid õigeid lavastusi enam viimasel ajal? Raamatuid ju suudan leida, mõni on parem, teine veidi lahjem, aga ikka satub naudingut sekka. Mis ma siis selle teatriga teen? Mõni aasta tagasi oli Linnateatergi veel kvaliteedimärgiga, viimasel ajal on seegi kuidas kunagi. Kuhu ma siis lähen? 

Ja juudi- ja natsiteemasid läheb ka mu jaoks paljuks. Neid lavastusi hakkan varsti vahele jätma. "Nad tulid keskööl" käisin, "Mefisto" vaatasin ära, aga R.A.A.A.M.i oma nüüd ei teagi...

Ah, äkki mul on hilinenud sügismasendus ja tegelikult on meie teater praegu laineharjal ja puha.

Laupäev, 12. veebruar 2022

Õismäe ajamasin / Kangro

 Kiimas meesteõgija päevik. Või ka käsiraamat.

Natuke ka trennihullu päevik (sport on saatanast, kordan, väga saatanast!).
Surm algajale autorile! (näpunäide raamatust: sellised saata Aleksejevi jutule)
Soovitav lugeda enne "septembris ei joo" kampaaniat.



Reede, 11. veebruar 2022

Milena ja armastuse kirjad / Stephanie Schuster

Õiendame alustuseks kohe ühe asja ära: see ei ole kiriromaan, kuigi pealkirjast võiks ehk seda välja lugeda. Aga see on üks kena romaan, mille kirjutamisel oluliseks allikaks on kirjad küll olnud. Täpsemalt Franz Kafka kirjad Milena Jesenskále (need on eesti keeles ilmunud LR-is 1996. aastal), vastassuunas liikunud kirjad ei ole vist säilinud. Ma usun, et Kafka isiku ja loomingu mõistmiseks peakski pigem neid LR-is ilmunud kirju endid lugema. See siinne lugu on siiski rohkem Milena lugu. 

Mis ei tee seda siiski vähem põnevaks, sest Milena ei olnud lihtsalt eelmise sajandi algusotsa malbe ja ontlik tšehhitar, vaid omas ajas mässumeelne ja hakkaja noor tütarlaps, kes julgelt liikus kirjandusringkondades, kust ka esimese abikaasa leidis. Esmalt võitles selle armastuse eest, minnes vastuollu oma isaga (oli laudanumi tarvitamist, julget kleidimoodi, meesinimese enda juurde smugeldamist jms). Õnn pidi tema ja Ernst Pollaki õuele jõudma Viinis, kus liiderlik abikaas siiski võrdlemisi ruttu uusi mängukanne asus hankima. Milena ei jäänud käed rüpes norutama, vaid leidis tööd ja teenistust, ajapikku õnnestus tal end üles töötada ajakirjaniku ja tõlkijana. Ja kuigi Kafkaga oli ta ühte seltskonda sattunud põgusalt ka Tšehhis, siis just tõlkijatöö viis nad hiljem uuesti kokku. Kui Kafka (looming) sinu lemmikute hulka ei kuulu, siis ära muretse, see on siiski kergem ajaviiteromaan, kus ei hakata Kafka veidrusi ja veel veidramat loomingut analüüsima, ikka romantika ja hulljulge naine on teemaks, eks ole :) Kurja küll, ma isegi närisin vahepeal küüsi, et kas armastajad saavad ikka kokku või läheb kõik sohu. Ja kas Ernst, va sitik, saab tõepoolest Milena uuesti käpa peale.

 Kõnealune raamat võiks sulle meeldida ka sellisel juhul, kui armastad ajasturomaane, sest aastate 1916-1926 argisest elust puistab autor lugejale ohtralt detaile. On aimata põhjalikku kodutööd, mida tahetakse lugejaga igati jagada. Ma ütleks, et see oli võrdlemisi põnev.
Mõnus ja kerge lugemine. Kohati ajas muidugi ka naerma, eriti kui meenus eelmine lektüür, Kangro "Õismäe ajamasin", kus samuti mehi maha murti. Mu meelest see Milena rabas neid mõnda meest, kes ta ellu antud olid, kohati sama brutaalselt.


Neljapäev, 10. veebruar 2022

Lätlaste neeger

 Äsja kuulutas Läti riiklik keelekeskus termini neeger ametlikult lubatuks. No täpselt minu teema, sest nagu me teame, on mul selle sõnaga pidevalt kana kitkuda (ma ei ole kokku arvutanud mitu neegrit mu keeletoimetaja viimastel nädalatel ära diliitis, aga neid oli õige mitu). Mina olen üks selline tumba, kes ei saa selle sõna solvavast tähendusest aru. Jah, eks seda ole erinevatel aegadel kasutatud ka negatiivses tähenduses (nagu ka madu, lehm, siga, kits, kukk, venelane, juut jne, jne), ent veelgi rohkem neutraalses tähenduses. Nüüd äkki ei tohi seda enam kasutada (kuigi saan aru, et see vist erineb veidi ka kirjastuseti). Hiljuti lugesin mingit raamatut ja kergitasin üllatunult kulmu, kui nägin neegri-sõna, oli mingi värskem kraam. Kahjuks ei märkinud üles, aga korra mõtlesin küll, et edaspidi peaks hakkama eraldi ära mainima ja kiitma kirjastusi, kes nii tolerantsed on.

Eriti ajab mul harja punaseks, et ka ajatut klassikat kirjutatakse ümber ja uutest trükkidest korjatakse neegrid mõnuga välja.

Ah, see ilmaelu on nii pekkis, et ma mõistan küll, et ühe sõna kasutamise lubamine või keelamine on see kõikse väiksem mure.

Nii et täna on see päev, mil ma kiidan lätlasi, kuigi ma usun, et nad nullitakse ära ja see ametlik termin ei kesta kuigi kaua.



Kolmapäev, 9. veebruar 2022

Suhkrumägi

Pliiz, pane jah näoraamat ja insta Euroopas kinni. Ma nii ootan seda päeva. Ma küll ei tea veel, mida kõike ma selle ajaga peale hakkaks... kas loeks natuke rohkem raamatuid või hakkaks lõpuks koguni sporti tegema. Esmalt vist lihtsalt puhkaks.

Ja see pole isegi iroonia.

Mul on kõik enda töised tegemised läbi mõeldud ja tundub, et midagi hullu ei tohiks juhtuda, kui need kanalid kaovad. Ja kui natuke juhtubki, siis küllap mõtleb midagi välja. 

Laupäev, 5. veebruar 2022

Elu-elukene

 Millest kõigest ma olen küll ilma jäänud, et ma Eesti Laulu pole vaadanud! Nüüd loen uudist ülekande operaatoritöö apsudest ja vaatan, et üks laulja on unustanud lavale minnes püksid või seeliku jalga / selga tõmmata.

Kui see kamm samas vaimus jätkub, siis näevad mu silmad veel sedagi aega, kui Eesti Laulu osalejad kõik trikoovooru teevad. Või jätavad selle etapi vahele ja lendavad niisama eevaülikonnas peale :) Mis poleks ka muidugi paha mõte, kohe ju pool muret vähem, muidu ikka peavalu kostüümide pärast...

Ma loodan, et see trikoos (jaa-jaa, ma tean küll, et seda pesutükki võiks ka maakeeli bodiks nimetada) tädi ikka poolfinaali võitis või miskit.


Teisipäev, 1. veebruar 2022

Lesk üheks aastaks / Irving

 Oli see alles lugemine...Ma küll kartsin seda alustades, et mu Irvingi-limiit on täis, ent ma eksisin. Neljas Irving ja kuigi ma võin taas nentida, et see mees kirjutabki ühte ja sama raamatut, mõningate erinevate variatsioonidega, siis oli siin nii palju kihte, et ma annan andeks. Ma pole end taustaga kurssi viinud ja ei tea ka, mitmes raamat see autoril originaalkeeles oli, aga ma eeldan, et järjekorras piisavalt mitmes ja ta oli jõudnud juba kuulda kriitikute ja lugejate etteheiteid, et ta kordab end. Seega soovimata lasta kriitikutel pettuda, kordaski ta end jälle, kuid mitte ainult, ta kirjutas ka need vinguvad lugejad ja arvustajad sisse. Lisaks kogu selle segaduse, kuidas üks kirjanik oma romaani kirjutab. Kuidas ta vaatleb ja kogeb ja kogub ja moonutab tõeseid fakte ja seob neid omakorda enda fantaasiaga. 

Ja kui see ikka veel ei ole piisavalt keeruline, siis ta paneb põhimõtteliselt kõik tähtsamad tegelased (kes loomulikult on omavahel lähedastes suhetes ja seotud) kirjutama, ja mitte igaüks ühte, vaid ikka mitut raamatut. Nii et võime taas nentida, et vana hea lugu loos romaan. Aga see kõik töötab ja toimib ja püsib koos. 

Esmalt on meil üks õnnetu abielupaar ja nende pisike tütar ning me saame sukelduda pereisa kirjanduslikesse ettevõtmistesse. Kõige suurem liiderdaja ja joodik on antud juhul siis lasteraamatute autor ja illustraator. Tüüp võtab endale suveks tööle noormehe, kes samuti hellitab kirjanduslikke mõtteid. Ja kui esimesel hetkel tundub, et kirjanduslikke tööülesandeid suvi just üleliia ei paku, pigem vaid 60 raju vahekorda lastekirjaniku õnnetu abikaasaga (kes samuti kavatseb kirjutama hakata). Tegelikult on sellest suvest siiski nii palju tolku, et kuigi noormees ei kohtu pärast seda suve mitukümmend aastat õnnetu naisega, siis saab naisest ikkagi tema eluarmastus ja aines kõigiks tulevasteks romaanideks. 

Aga see kõik vaid eellugu. Pisike peretütar kasvab suureks ja temast saab... muidugi kirjanik. Ja kuigi me saame tema romaanidest üksjagu teada, siis kõige enam saame teada romaanist, mille ainest läheb ta koguma Amsterdami punaste laternate rajooni. Lõpuks ei teagi enam, kumb on suurem - elu või kirjandus :) 

Nagu ikka, Irving vestab ja loob ja lugu hargneb ja keerleb, kohati on täiesti kreisid pöörded, siis jälle rahulik ja realistlik kulgemine. Tõsi, mingi hetk mõtlesin küll, et oot-oot, kas veidi naistekaks ei lähe kätte või, mees, ära jama, ma ei taha mingit roosamanna-pläusti, aga ma püüdsin neid lõike isesuguse paroodiana võtta, eks ka lugeja võib ju tõlgendamisel endale vaba käed anda.



Nüüd on mul veel ootamas, tõvevoodisse varutud, "Neljas käsi" ja "Veemeetodimees". Goodreads näitab neile kahele muidugi armutult madalat hinnet, ma kohe päris kardan...


See raamat on vist ka siin veel märkimata:

"Kuni ma su leian"

Suht normaalne kraam, aga kuna sai nüüd kohe "Siidrimaja reeglitele" otsa loetud, siis hullult häirivad kahe romaani kattuvused. Teatud vahejuhtumid ja stampväljendid ja selgelt eristuvad iseloomuomadused, mida kohtab nii Siidrimaja kui ka siinsete tegelaste juures.
Seega lugege, aga mitte järjest!
Muidu lobe lugu, nagu ikka. Rännakud ja otsingud, värvikad tegelased (olgu need siis organistid, tätoveerijad, tüdrukutekooli käredad tšikid või sealsed õpetajad...), poisikese kujunemislugu ühes mälu vingerpusside (see kiht kihi haaval harutamine on tõsine töö) ja muidugi ka pikantsete detailidega (mida oli ikka kohe päris ohtralt).