Lesk üheks aastaks / Irving

 Oli see alles lugemine...Ma küll kartsin seda alustades, et mu Irvingi-limiit on täis, ent ma eksisin. Neljas Irving ja kuigi ma võin taas nentida, et see mees kirjutabki ühte ja sama raamatut, mõningate erinevate variatsioonidega, siis oli siin nii palju kihte, et ma annan andeks. Ma pole end taustaga kurssi viinud ja ei tea ka, mitmes raamat see autoril originaalkeeles oli, aga ma eeldan, et järjekorras piisavalt mitmes ja ta oli jõudnud juba kuulda kriitikute ja lugejate etteheiteid, et ta kordab end. Seega soovimata lasta kriitikutel pettuda, kordaski ta end jälle, kuid mitte ainult, ta kirjutas ka need vinguvad lugejad ja arvustajad sisse. Lisaks kogu selle segaduse, kuidas üks kirjanik oma romaani kirjutab. Kuidas ta vaatleb ja kogeb ja kogub ja moonutab tõeseid fakte ja seob neid omakorda enda fantaasiaga. 

Ja kui see ikka veel ei ole piisavalt keeruline, siis ta paneb põhimõtteliselt kõik tähtsamad tegelased (kes loomulikult on omavahel lähedastes suhetes ja seotud) kirjutama, ja mitte igaüks ühte, vaid ikka mitut raamatut. Nii et võime taas nentida, et vana hea lugu loos romaan. Aga see kõik töötab ja toimib ja püsib koos. 

Esmalt on meil üks õnnetu abielupaar ja nende pisike tütar ning me saame sukelduda pereisa kirjanduslikesse ettevõtmistesse. Kõige suurem liiderdaja ja joodik on antud juhul siis lasteraamatute autor ja illustraator. Tüüp võtab endale suveks tööle noormehe, kes samuti hellitab kirjanduslikke mõtteid. Ja kui esimesel hetkel tundub, et kirjanduslikke tööülesandeid suvi just üleliia ei paku, pigem vaid 60 raju vahekorda lastekirjaniku õnnetu abikaasaga (kes samuti kavatseb kirjutama hakata). Tegelikult on sellest suvest siiski nii palju tolku, et kuigi noormees ei kohtu pärast seda suve mitukümmend aastat õnnetu naisega, siis saab naisest ikkagi tema eluarmastus ja aines kõigiks tulevasteks romaanideks. 

Aga see kõik vaid eellugu. Pisike peretütar kasvab suureks ja temast saab... muidugi kirjanik. Ja kuigi me saame tema romaanidest üksjagu teada, siis kõige enam saame teada romaanist, mille ainest läheb ta koguma Amsterdami punaste laternate rajooni. Lõpuks ei teagi enam, kumb on suurem - elu või kirjandus :) 

Nagu ikka, Irving vestab ja loob ja lugu hargneb ja keerleb, kohati on täiesti kreisid pöörded, siis jälle rahulik ja realistlik kulgemine. Tõsi, mingi hetk mõtlesin küll, et oot-oot, kas veidi naistekaks ei lähe kätte või, mees, ära jama, ma ei taha mingit roosamanna-pläusti, aga ma püüdsin neid lõike isesuguse paroodiana võtta, eks ka lugeja võib ju tõlgendamisel endale vaba käed anda.

Nüüd on mul veel ootamas, tõvevoodisse varutud, "Neljas käsi" ja "Veemeetodimees". Goodreads näitab neile kahele muidugi armutult madalat hinnet, ma kohe päris kardan...

See raamat on vist ka siin veel märkimata:

"Kuni ma su leian"

Suht normaalne kraam, aga kuna sai nüüd kohe "Siidrimaja reeglitele" otsa loetud, siis hullult häirivad kahe romaani kattuvused. Teatud vahejuhtumid ja stampväljendid ja selgelt eristuvad iseloomuomadused, mida kohtab nii Siidrimaja kui ka siinsete tegelaste juures.

Seega lugege, aga mitte järjest!

Muidu lobe lugu, nagu ikka. Rännakud ja otsingud, värvikad tegelased (olgu need siis organistid, tätoveerijad, tüdrukutekooli käredad tšikid või sealsed õpetajad...), poisikese kujunemislugu ühes mälu vingerpusside (see kiht kihi haaval harutamine on tõsine töö) ja muidugi ka pikantsete detailidega (mida oli ikka kohe päris ohtralt).