Esmaspäev, 31. mai 2021

Käisin linnas

 Käisin linnas. Nagu ikka, teatavates asutustes, mis on ka ainsad kohad, kus naisteajakirju sirvida saab. Iga kuuga on neis vähem lugeda. Põhimõtteliselt tundub mulle, et olen kuidagi... vildakas. Iga teine lugu ja kolumn kõneleb vaimsest tervisest ja meelehäiretest. Ühe, teise ja kolmanda nurga alt. Mõnel mehel ei olegi nagu oma kolumnis suurt miskit öelda, ketrab ikka sedasama vana juttu, aga no ikka depressioon, ärevus, paanikahood, läbipõlemine, masendus... Nõu annavad igasugused terapeudid, nõustajad, tervendajad, couch´id.

Mingil hetkel tunnen, et mul oleks justkui midagi viga, kui mul pole midagi sellist letti laduda. Sest kõigil teistel ju ometigi on. Ja kui niimoodi kuust kuusse inimesi töödelda, siis... küllap midagi lõpuks leiame. 

See on umbes samamoodi nagu nende igasuguste vähemustega. Tasapisi töötleme. Eriti soovitavalt noori ja ebakindlaid. Ja siis vaatad ja mõtled, et valge ja hetero olla ongi vist imelik. Peaks end süüdi tundma. 

Aina käib vindi üle keeramine. Tasakaal oleks nagu paigast ära. 

Aga noh, tuled tagasi saarele. Sumpad meres. Nuusutad õunapuid. Närid rabarberijuppi (ups, õigus küll, uue info kohaselt on rabarber sajaga out). Vahid kitsedega tõtt. 

Ja unustad need ajakirjad. 

Kannatab elada küll.

P.S. Ei naeruväärista ega alaväärista kedagi. Otsin ja ootan lihtsalt tasakaalu.

Pühapäev, 30. mai 2021

Väike üllatus/Groen

 


Kerge ja lõbus koomusk, mida Groenilt ongi oodata. Kuigi ilmus viimasena, siis põhimõtteliselt võiks lugeda sarjas esimesena, selle sündmused eelnevad siis vanadekodu-saagale. Samas vastupidine järjekord ei seganud põrmugi.

Võib-olla võrreldes eelnevatega on vähem teravust ja sügavust. Neis teistes raamatutes loopis ta rohkem iroonilisi märkusi ühiskonna ja tänapäeva kohta. Siin lendasid kriitikanooled peamiselt kergelt juhmakate politseiametnike ja edeva proua linnapea pihta. Hästi lühikesed peatükid ja hoogne tempo, unise peaga ja ülekuumenenud ajuga paras lugeda.

Kes pole Groeniga siiani kokku puutunud, siis ta meenutab õrnalt Jonas Jonassoni. Samas eeldab taoline väide, et te peaks justkui olema Jonassoniga kokku puutunud :)

Neljapäev, 27. mai 2021

Teatrit ka augustikuusse

Veel natuke kaubanduslikke teadaandeid. Oleme otsaga augustis ja traditsiooniks saanud VAT Teatri külaskäigu juures, mis sel aastal suisa kolme lavastusega tuleb. Neist kaks on endalgi kunagi suurel maal nähtud, "Kauka jumal" ja "Dekameron". Ja igatahes soovitada julgen.  


11. ja 12.08 kell 19 "Kauka jumal" (VAT Teater)

Autor: August Kitzberg
Lavastaja: Margo Teder

Osades: Indrek Taalmaa, Elina Reinold, Karolin Jürise, Ago Soots, Meelis Põdersoo

Money meest ei riku

Mogri-Märt on tähtis mees. Igaüks on tänu temale tööd saanud või temalt raha laenanud. Terve kogukond sõltub temast. Ja Mogri-Märt teab seda hästi. Märt on mees, kes on end rasketest oludest läbi murdnud ja haljale oksale pärale jõudnud ning ta tahab samasugust õnnelikku saatust oma lastele.
Edu võti peitub rahas. Märt teab, et elada saab ilma sugulase, sõbra, kuradi või jumalata, aga ilma rahata ei saa. Raha on võim. Ja võim on elu ise. Aga elu peab jätkuma!
August Kitzbergi legendaarne näidend on kõnekas tänapäevalgi. Mogri-Märdi suguseid inimesi on lihtne hukka mõista ja kõikvõimalikes pattudes süüdistada, kuid Kitzberg püüab oma näidendis hoopis Märti mõista.
Lavastaja Margo Teder ja dramaturg Mihkel Seeder on toonud Kitzbergi loo tänasesse päeva. Mogri-Märt ja tema pere elavad ääremaal õndsat elu, armastavad oma kodukanti ja isamaad, armastavad isegi oma naabrimeest ja võlgnikke, omal moel küll, kuid siiski.
Mogri-Märdil on kogu elu viimse detailini läbi kalkuleeritud. Tema ülesanne on vaid ohjad pingsalt enda käes hoida ja teistele õige suund kätte näidata. Nii ei saa miski tema kontrolli alt väljuda.
Ometi juhtub see siiski…



14. ja 15.08 kell 19 "Südame sosin" (VAT Teater)

Autor: Jevgeni Griškovets
Lavastaja: Margo Teder
Laval: Lauri Saatpalu

Tuks-tuks, kuni ongi tuksis

Ideaalses maailmas on inimesel südametunnistus, südamehääl ja südameasjad. Süda avatakse vähestele, sest süda peidab endas inimhinge suurimaid saladusi. Süda on inimesele eluliselt vajalik.
Aga mis kasu on südamel oma peremehest? On süda pelgalt truu tööloom või on temalgi isiklikke unistusi, vajadusi, võib-olla isegi oma inimesele suunatud kriitikat? Populaarne vene kirjanik ja teatrimees Jevgeni Griškovets annabki sõna südamele endale, et see kiire elutempo ja pideva stressi poolt ära piinatud organ saaks lõpuks ometi suu puhtaks rääkida.



18.08 kell 19 "Dekameron" (VAT Teater)

Autor: Giovanni Boccaccio
Dramatiseerija ja lavastaja: Aare Toikka
Osades: Karolin Jürise, Henessi Schmidt, Silva Pijon, Maarja Tammemägi, Stefan Hein, Mathias Einari Leedo

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lennu diplomilavastus

Giovanni Boccaccio „Dekameron” on Euroopa kirjandusloo üks tüvitekste, mille tähendus ja mõju on tajutavad tänapäevalgi. Ja nagu Boccaccio teoses, pajatavad ka VAT Teatri ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia koostöölavastuses kummalisi, õpetlikke, liigutavaid ja veriseid lugusid noored ise. Nad räägivad maailmast, mis on alati pisut ohtlikum ja müstilisem, kui me oma argielus tunnistada tahame – ja seda nii 14. kui 21. sajandil.
„Dekameron“ algab lausega: „On inimlik omadus kaasa tunda neile, kelle meel kurb on.“ Infoühiskonnas pommitab meedia tarbijaid lugematute lugudega eri elualadelt, kuid eriti hinnatud on lood katastroofipiirkondadest, sõjaväljadelt, epideemia epitsentritest – sest laibad, veri, väändunud jäsemed ja valukarjed on minev kaup.
Meie katsume klassikalugude abil selgust luua, kus on ikkagi inimliku kaasatundmise võime piirid ja kust algab kalestumine.





Teisipäev, 25. mai 2021

Tiit ja Tõnu

Juulikuu osas tuleb Soonlepa aadressil veel kaubanduslikke teadaandeid (aga need on juulisse ka viimased, aeg on ikka augustikuu peale ka mõtlema hakata). Nimelt: 

"Tiit ja Tõnu" (Von Glehni teater, osades: Tiit Sukk ja Tõnu Oja) 30.07 kell 19 Soonlepa karjamõisa saalis



Ütlen ausalt, endal täiesti nägemata asi, aga kui see talvel esietendus, siis tahtsin kangesti näha. Kahjuks juhtus nii, et kuigi Von Glehni teater on Tallinnas tegutsev, siis olid pealinna kandis teatavasti ühed moodsad piirangud ja nii kolis VGT oma lavastusega suisa Tartusse. Tundus liiga pikk sõit ette võtta, eriti jaanuaris sealt va Mehhikost. Edasi tulid juba üleriigilised piirangud ja ega ma täpselt teagi, kui mitu korda Tiit ja Tõnu jõudsid üheskoos Tartus laval käia, vist mitte kuigi palju.

Aga miks ma silma peale sellele üldse panin? 

Esiteks. Ikka see Kivastik. Mulle ta kodumaistest näitekirjanikest kohe passib kuidagi. Muus loomingus ka. Reisiraamatutest meenub näiteks "Vietnami retsept". Või siis see (vist) viimatine romaan "Taevatrepp", mis koguni filmiks hakkab lähiajal muunduma.  Sõnaga, tema asjad on sellised lihtsad ja armsad ja siirad, ei ole liigset udutamist ja trikitamist. 

Teiseks, see lavastuse taust. Et 24 aastat tagasi lavastati see Von Krahlis, pealkirjaks siis küll "Peeter ja Erik". Volkonski kõrval mängis juba siis Tõnu Oja. Täna on jälle Tõnu (kuigi teises rollis) ja tema kõrval Tiit Sukk.

Usun, et saab vahva olema.

Piletid leiate Fientas ja Piletilevis ja suvel näeme!


Pühapäev, 23. mai 2021

Mõned lugemised

"Kerge-raske-kivi" Kertu Bramanis 

Ei tea, mis mul seekord juhtus, aga mingi sära jäi nagu puudu ("Riisiterade..." raamatust ju suisa vaimustusin). Kirjatöö oli korralik, oli nii informatiivne kui püütud muhedat joont hoida, aga kuidagi täpselt kalkuleeritud või ma ei tea mis. Või jäi puudu sügavuti minekust, oligi selline reisijuhilik ülevaade. 

Aga reisiraamatute sõbrad lugegu siiski!



"Kirgas uni" Eva Koff

Ei tea, mis juhtus... Kolmandik raamatust läks õige libedalt, aga siis midagi juhtus. Nagu mina ütlen, lasi konksu otsast lahti. Võib-olla lõi mul kevad pähe või ei sobinud siia Hiiu kadakate vahele need rahutud linnaelu kirjeldused... ei tea. Või tuli viimaks liiga palju erinevaid liine, mis lõhkusid terviku tasakaalu... Igatahes julgemad lugegu kindlasti.



Ja kaas on ju imeline, puhas rõõm silmale.


"Viljandi-Piia Gambia - ellujäämisreisid alatiseks" Kati Murutar

No mida ma ütlen või kuidas ma hindan... Vastuseks küsimusele, et kuidas säherdune veidrus mu lugemislauale jõudis, saan vastata, et põhjuseks ikka Viljandi. Ja kui ma peaksin hindama Piia Vilu tegemisi-olemisi, ainest raamatuks, siis ma oleks kahtlemata heldem ja valmis andma maksimumhinde. Aga see vorm, millesse ühe vahva naise elu on valatud, selle kirjeldamine teeb haiget. 

Kõik on puder ja kapsad. Jääb mulje, et erinevatel hetkedel küsis autor/koostaja peategelaselt materjali (skaibitades ja tšättides) ja enam-vähem muutmata kujul selle kõik raamatusse torkas. Seega on mõni peatükk suvaline mudru, kus räägitakse ehk mingi päeva toimetustest Gambia-kodus, läbisegi kõigest, nagu ikka vahel mõne hea tuttavaga lobised, teine päev jutu tuju pole olnud ja siis võetakse enda väikeloomakliiniku kodulehelt töötajate ja pakutavate teenuste nimekiri (päriselt! Ma tean, et seda on praegu sedasi lugedes raske uskuda :)), kolmas päev (ja peatükk) haritakse lugejat kohalike koolide osas (detailselt, ma ei tea, mida lugejana selle infoga peale hakata, või noh, aiman...), neljas päev võetakse mingi minevikudetail ja lobisetakse sellest. See kõik tähendab omakorda seda, et napi raamatu jooksul on hulk detaile, mis samas sõnastuses korduvad ja korduvad ja korduvad... Sest sõbraga niisama lobisedes ongi normaalne, et ma mõne teema juurde korduvalt tagasi tulen, aga raamatust lugedes eelistaksin väheke rehitsetumat teksti.

Reha on aga seekord üldse kuurinurka ununenud... Seda teksti pole ilmselgelt kordagi üle loetud.

Positiivsest ikka ka, sest ma isegi leidsin seda sellest hirmsast tekstist. Nimelt on siin päris palju eluterveid mõtteid. Tervisest, laste kasvatamisest, suhetest, koroonast (olgem täpsed, siin raamatus on see "korona"), ühiskonna toimimisest. Neid oli vahelduseks äärmiselt meeldiv lugeda. 

Lugemine omal vastutusel! 



"Mehed minu sohval" Brandy Engler

Kindlasti kellegi jaoks põnev ja ehk koguni hariv lugemine. Võib-olla kui elad oma oravarattas ja ei mõtiskle inimeste ja nende käitumise üle, siis võib korraks maha istudes ja seda raamatut lugedes tõepoolest mingi ahaa-moment tabada. Aga mu jaoks olid need seansid kuidagi liiga igapäev. Sest ma päriselt jälgin ja juurdlen ja arutlen ja analüüsin pidevalt kõiksugu inimesi ja nende motiive, olgu need siis seksuaalsed või mitte. No ja siis oligi veidi igav raamatust seda kõike lugeda, eriti kui see veel nii igavalt kirjapandud on. Stiilis, ta ütles seda, ma mõtlesin toda, aga talle ütlesin nii ja tema vastas naa jne, jne.

Puhtalt minu kiiks, olen nõus ja annan alla.



Laupäev, 22. mai 2021

"Meie kitsed"

 Kitsevõhikule paras lugemine, ilmselt saavad üksjagu tarkust ka kitsedega otsapidi sina peal olijad. Ma pole kitsedega kunagi kokku puutunud ja seepärast tuli üllatusena, et nad säherdused paharetid on. Nii et oma maalappi peab vist ikka lambad pügama võtma, aga ma veel mängin paar aastat selle mõttega :) 

Kitsepiimaga seonduvatest eelarvamustest on samuti juttu. Mul on sellega nii ja naa. Väljas süües üks mõnusa karamellise kooriku all kitsejuustuketas rohelise salati padjal on mu täielik lemmik, ent koju ei ole ma kitsepiimatooteid mitte kunagi ostnud. Ma ei oska neid poes isegi märgata, silmaklapid peas ses osas. Müüakse seda kraami üldse poes või on see mingi defka letialune kraam, mida peab läbi tuttava tuttava tuttava välja ajama? 

Autori ees muidugi müts maha selle ees, mida kõike ta oma Mäehansu talus teeb. Tal on ikka tõsine kitsendus käima lükatud! Eriti imponeerib mulle, et juba teist suve teeb ta ühepäevarestot, no ja kui ma milleski solidaarsust ja valu tunnen, siis see see on. Paar päeva tagasi seitsmenda hooaja alguse kultuurisündmusi ritta seades just mõtlesin sellele...


Susver, laudauks on veel vahetamata ja mihuksed aknaraamid, jessumariake... 



Minu lemmiklõik raamatust:

"Alustuseks, enne looma võtmist, tee endale selgeks, mida sa 

nende kitsedega edasi teha tahad. Kas sul on tarvis...

a) lemmiklooma;

b) muruniidukit;

c) piima oma terviseprobleemidega pereliikmele;

d) kitsejuustu veini juurde nautimiseks;

e) värsket liha;

f) atraktsiooni oma muidu udupeene turismiobjekti juurde;

g) uut nahktagi, eksklusiivset ja kitsenahast;

h) isegi ei tea, mida või keda, aga kõigil on, ja oled ikka mõelnud, 

et võiks mõni loom olla;

i) uut äriprojekti, mis kindlustaks pensionifondi;

j) tööd ja leiba oma kodus kõiki võimalusi ära kasutades.


Kui su vastus kaldub olema variantide a–i piires, mõtle parem 

alternatiivsete võimaluste peale. Igal juhul on mõistlikum võtta 

endale koer, muretseda muruniiduk ja osta kitsepiimatooteid poest."


Hüva, lähen siis muruniidukit ostma, tšaupakaa!



Neljapäev, 20. mai 2021

Laome argitoidud ritta

 Päris põnev oleks teada, mis on kellegi argipäevased toidud tänasel päeval, ehk saab uusi ja häid mõtteidki? Mul on vahel küll pea nii tühi, kogu aeg ühed ja samad toidud. Aga teie menüüd oleks eriti huvitav teada, sest te olete siin suuresti vist enam-vähem minu eakaaslased, nibin-nabin siia-sinna. Kuigi kohati tundub mulle, et see on ühtlasi ka vanuseliselt see kant, kus ongi uued ja eksootilised rahvusköögid vaikselt sisse sõitnud ja mõnes peres ehk juba normikski saanud. Igatahes minust kümmekond aastat nooremate seas ma vaatan küll, et kartulipudru või guljaši teemat enam ei ole :) Ennemini ikka karri ja pad thai jms kraam. 

Mina olen toidu valmistamise osas ilmselgelt vana kooli tüüp. Ikka tahan kiireid ja mugavaid asju valmistada, mängida ja katsetada viitsin harva. Ka kodus oman meespoolt, kes ülima rõõmuga argist klassikat tarbib, kuigi kõik aasiapärane läheks ka rõõmuga, aga piisab ka, kui seda reisidel saab. Toiduga mängimist ta ei poolda, erinevalt minust. Mulle küll sobib, kui till tehakse tolmuks ja siis puistatakse taldrikule laiali ja nimetatakse seda gurmeeks :)

Aga mingem täpsemaks. Iganädalaselt on menüüs ikka lihtsad ja mugavad toidud: 

- hakklihakaste (palutakse 2 x nädalas, ma siiski üle 1 x ei ole nõus)

- ahjuliha juurikatega (aega võib ju palju kuluda, aga phmt on ju kogu kupatus malmpotti ja siis kunagi ongi valmis)

- lind ahju, enamasti terve part, harvem mingid pardi- või kanajupid. Nii terve part kui ka pardi confit on jällegi hirmus mugavad ja lihtsad teha, aega muidugi kulub, aga kui ei pea just ahju kõrval seisma ja pardil pead silitama, siis mulle sobib. Kui on tahtmist pliidi kõrval seista, siis läheb pardi rinnafilee. Kana teen häbematult harva. Ah jaa, kanafileetükid juustu-koorekastmes tuleb küll sageli ette.

- hakkliha-kapsahautis, olgu vastavalt hooajale värskest kapsast või siis vähem värskest, keedukartul ikka juurde. Kapsast ma üldse armastan, ka mulgi kapsad on menüüs sageli, mitte küll päris iga nädal siiski, talvel sagedamini, kevad-suvel mitte, kuigi eile-täna alles seda sõin :) 

- sea sisefilee on ka iganädalane. See on enamasti kahel moel. Kas toorjuustu ja päikesekuivatatud tomatitega täidetult või kui ei ole viitsimist täita, siis pannil jume peale ja ahju, vett ja koort juurde, ja ongi imemaitsev kaste ka pärast võtta. Veist teen paraku harva, mingi hirm ebaõnnestumise ees... Kuigi kui on kvaliteetne lihatükk, siis ei vaja see suurt taidlemist. Osso buccot küll armastan ja teen julgemalt, aga vasikakooti satub kaubanduses harva ette. 

Suppi vist päris igasse nädalasse ei mahu... Kanasuppi teen. Lemmikud muidu on kõik punased supid. Borš igatahes. Ja tomatised läätsesupid, millesse integreerin oma kurikuulsaid jääke. Mais, türgi oad, lillkapsas, brokoli, kartul-porgand nagunii, supikondid on sügavkülmas nagunii enamasti võtta (ega te arvanud, et ma lihaTA suppi teen:)) Viimased paar aastat olen viimaks õppinud kõrvitsapüreesuppi sööma, mis mu jaoks muidu rohkem beebitoiduks liigitus. Aga kui sellele puljongit, sulajuustu, kõrvitsaseemneid ja ingverit sisse uhada, siis kannatab täiskasvanul ka süüa. Kui on väga-väga kiire, siis hästi mugav supp on ka aasiapärane mis-iganes-selle-nimi-on. Kuna ma ju retsepte täpselt ei järgi, siis pole viisakas ka õigeid nimesid kasutada, igatahes on seal kookospiim, šampinjonid (üks äärmiselt mõttetu seen ja ma tegelikult ei propageeri selle poest ostmist kui Eestimaa on päriselt maitsvaid seeni täis, tasuta), kanafilee, tomat, klaasnuudlid, vahel viskan ka krevette, kui on. No ja siis see maitseainesegu, mille peale korralikud koduperenaised minestavad nüüd, sest päriselt on olemas ka Eestis inimesi, kes sellesse suppi päris sidrunheina, kahvrilaimi lehed, bambusevõrsed jms ostavad. Ma pole iial nii tubli olnud. Ei hakka ka. Mulle sobib see Santa Maria segupakike kah kenasti.

Nagu eelolevast jutust näha, siis riisi ja pastalisi ma eriti ei kasuta. Niisama makaron on mu meelest igav ja mannetu. Söön ju küll, ja kui selles on hunnik juustu ja sinki, siis see on tegelikult maitsev ka, aga kuidagi käsi ei tõuse tegema, paar korda aastas, kui keegi ekstra palub. Mul on mingi sama teema näiteks ketšupiga, selle kasutamine muu kui šašlõki juurde on mu jaoks veider ja kokka solvav. No mitte nii hullusti, aga jah... meenub, et viimased aastad olen endas avastanud kiiksu, et ka sidrunipipraga on mul mingi teema tekkinud. Tomati-hapukooresalatis on see aktsepteeritav, aga mujal eelistan sidrunit ja pipart puhtalt kasutada. On inimesi, kes minu kuuldes ei julgegi enam sidrunipipart küsida :) Ma ei tea, kust see kiiks tuli. Aga "makaronidest", kui peaks isutama, siis osad klaas- ja riisinuudlid küll meeldivad. Jällegi tekib roog, kuhu saab igasuguseid jääke juurde ja sisse uhada, tähtis, et mingi vürtsikam maitseaine ka lisada oleks. Riisi mu koju tekib aeg-ajalt, eriti kui on nooremat rahvast külas käinud, ja kui siis mingil hetkel avastan, et kappi on kogunenud mitu poolikut pakki, siis ikka teen ära (nagu te ju teate, ma ei viska seda ära). Näiteks riisi-tuunikalasalatit võin küll süüa. Ja pilaffi.   

Salateid teen periooditi. Enamasti ei oska ma kvaliteetset rohelist poest leida, või no igas poes ei ole. Mulle meeldib jäine ja krõmps ja täiusliku kastmega salat. Aga selleks tuleb seda salatit mingis jäävees hoida ja sada imet teha, ei viitsi noh. Väljas söön küll meelsasti rohelisi salateid. kodus on veel ka see viga, et ma võin selliseid salateid teha, aga pärast tahan ikka päris sööki ka saada. Lihtsam on siis see etapp vahele jätta :) Aga kui teen kodus, siis lendab sisse jälle see, mis võtta on. Muna, tomat, kurk, lõhe, kanafilee, feta, mozzarella, õun, viinamari, granaatõunaseemned (neid ma jumaldan!), pirn, seemned, pähklid. Ja muidugi balsamicot ma jumaldan samuti. Ma võin seda iga rohelise salati peale kallata.

Suvetoidud on mul ka olemas. Peedi-keefirisuppi võin ogaraks süüa. Jällegi, suuresti jääkide supp, lihtsalt punapeet, keedumuna ja tomat on kohustuslikud. Aga ei nori värske vs konservkurgi, õuna, redise, mustade ploomide jms osas. 


Või teine suvetoit, mis lapsepõlve meenutab, nn külmkaste. Hapukoor, muna, tomat, värske kurk + nipet-näpet olemasolevast juurde. 

Magustoite ma enam praktiliselt ei tee. Mäletan aegu, kui ikka saiavormi või mannavahtu vms tegin, aga see on kuidagi ära jäänud. Kui on pidupäev, siis on üks traditsiooniline kook, mille retsepti võib ühe meie armastatuima toidublogija juurest ka leida, tasub otsida valge šokolaadi toorjuustukooki. See on külmkapikook siis. Aga nüüdsest ei kavatse ma ka enam seda teha, sest viimati sai elu õieke sellega suurepäraselt hakkama. Ahjus teen ainult vahel õuna- või rabarberiplaadikooki. Kahjuks seda viimast tuleb mul oma aiast nii vähe, et üle kahe-kolme koogiteo kevadel ei juhtu :( Lemmikkook on see, kus on kolm kihti, kõige peal see vahustatud munavalge värk. Aga no ma ei viitsi seda eriti teha ka. Kes see pärast need nõud kõik peseb. 



Õiekese tehtud. Pilt on muidugi hea... phmt võiks siin ju olla taldrikule määritud kiht hapukoort ja maasikad peale laotud :) Aga millal ma enne teile valetanud olen?

Ah jaa, pannkooke muidugi teen, aga püüan neid teha siis, kui maja rahvast täis. Noh et... kogu on ju ikka üks, siis on lihtsalt sööjaid rohkem ja me ei söö neid päris kahe-kolmekesi siin ära. Ükskord oli aga siin nii suur trupp, et esimesed hakkasid hommikul kell 9 keramaja vahet käima ja viimane lõpetas pooltest tundi enne etenduse algust (päevane etendus oli, kella 19ni ma poleks vastu pidanudki), pliitki kuumenes vahepeal üle ja perenaisest ma ei räägigi, sest eelmine õhtu...


Niisiis, selline seis on aastal 2021 minu köögis. Eks ma võin ju 10 aasta pärast vaadata, kas olen oma söömisharjumusi muutnud.

P.S. Annan teada, et see on järgmise viisaastaku viimane toidupostitus. Läks paljuks küll :)


On aga muresid...

 Loen Põhja-Eesti Pimedate Ühingule järjekordset raamatu sisse. Harva on viimasel ajal mahti, harva olen ju üksi kodus. Toas +29, õues +20. Löön muidugi uksed-aknad valla. Aga linnud, need sindrinahad, laulavad nii valjusti, et minu lindistusrogrammi tekib  üks õige "karvane" joon... ja alustan aga otsast peale või lõigun, lõigun, lõigun... Ja vahepeal tundub, et see üks isend on kohe eriti seltskondlik ja tikub aina lähemale. Mida valjemini loen, seda valjemini laksutab tema.

Nii palju siis minu plaanidest...




Kolmapäev, 19. mai 2021

Toidu raiskamisest

 Mul tekkis küsimus, et kas nagu päriselt keegi raiskab kodumajapidamises toitu laia kaarega?  Ja mis siis viskamisele näiteks läheb? Ma tean, et olen ajas lootusetult maha jäänud ja see raiskamise teema käis Instast ja mujalt juba ammu läbi (ja see oli vist üldse mingi toote reklaamikampaania, sest mingil põhjusel saadeti suunamudijatele toiduabipakikesi), aga no mul tahtis elu ka vahepeal elamist ja kõik need muud asjad. 

Eks ma siis mõtisklesin, kas ja mida mina üldse ära viskan. Olen nüüd mitme nädala jooksul terasemalt jälginud ja kodumajapidamises lendab hunti, komposti ja prügisse ikka maru vähe. Kaubanduses toimuv on ilmselt muidugi omaette teema. 

Kuidas saaks tekkida toidud või toiduained, mis oleks vaja ära visata... Et ostan poes huupi tujude järgi ja siis kodus avastan, et ei tahagi ühte või teist asja süüa? Seda mul vist ei juhtu. Või valmistan toite, mis lähevad nii totaalselt pekki, et ei kannata süüa? Ka nagu võimatu. Vahel halvem, vahel parem, aga ikka söödav kraam ju puha. Lisaks ei ole olemas toitu, mida ei saaks või, koore või juustuga päästa. Neljas päästevahend on vein. Või üldse alkohol. Aga neid jutte enda pasteeditegudest, kus pasteet põhiliselt brändist koosnes, olen ma juba sada korda rääkinud.

Ise olen peamiselt hädas kogustega, seda just süüa valmistades. Narr oleks vaaritada linnu nokatäit, ikka teed rohkem. Ja kuigi ma olen usin sügavkülmutaja, siis ma olen ikka kohutavalt laisk. Mis tähendab, et enamasti on lihtsam potti või pannile jäänud kraam pintslisse pista, kui et hakata pakendama :) Annan endale selgelt aru, et mu 20+ kilogrammi ülekaalu ongi suuresti sealt pärit, ehk siis jääkide söömisest. 

Kui mingi produktil hakkab ikka aeg ümber saama, no siis annab järgmiseks toidukorraks sellest midagi kokku keerata. Mõnikord lööb see plaanid segi, aga enamasti mitte. Miks mitte loominguline olla, ei pea kindlas retseptis näpuga järge ajama. Mul on üks lähema ringi inimene, kellel on toiduga sada teemat, et ta ühest küljest tahaks nagu süüa, aga ta peab teadma, mis on toiduks ja mis täpselt selle roa sees on. Hoidku taevas, kui mul on mingi suvaliste-jääkide-kasutamise-päev. Kui ma vastan ta esimese küsimuse peale lihtsalt supp, siis vaatab ta mind õudu täis silmadega. Aga mis supp siis, tahab ikka teada. No mis ma vastan :) Jah, vahel saan vastata, et borš või rassolnik või kõrvitsapüreesupp, aga enamasti on mul paar toiduainet, mis "vaja" ära kasutada ja siis paar asja, mis mul on juhuslikult kodus võtta ja paar asja, mille järele isutab... ja siis tulebki kokku "mingi supp". Või peaks sellistele pläustidele hakkama nimesid leiutama :)

Mida ma olen ära visanud? 

- Kõige sagedamini poolik sibul. Sagedus tähendab antud juhul paari korda aastas. Teadupärast ma sibulat ei söö, ent kotlettide ja pasteedi sisse tarvitan. Kui sealt siis üle jääb, pole mul tavaliselt sellega midagi peale hakata. Vahel söödan muidugi mehele sisse. 

- mõni tohletanud ingverijupp või küslaküüs. Tavaliselt on see kapis kuhugi peitu jäänud ja avastamishetkeks ikka täieliku muutuse läbi teinud. Mõnikord juhtub sama ka sidrunipoolikuga, ent selle viskan tee sisse ja seda ma raiskamiseks ei nimeta.

- mõningate piimatoodete "lõpp", harilikult tähendab see piima. Tavaliselt ei jõua piim pahaks minna, aga see imetabane olukord võib ette tulla, kui ümberpaiknemise kestus on selline piiripealne ja jätan (jälle laiskusest!) piima kaasa pakkimata. Vahel muidugi ajab ennast ka naerma, et mis mõttes ma pakin poolt liitrit piima kaasa, et mis see kotike meil poes maksabki, 40-50 senti ju, võiks ju niisama ära kallata. Aga üldiselt käib see piim kaarega üle parim enne kuupäeva, nii et enamasti kärab tagasi tulles küll ja veel. Ja olete te märganud, kui kaua hapukoor kõlbab veel süüa! Nädalaid. Päris lõpupoole läheb jah ehk juba kuumutatava toidu sisse.

Ja nüüd ma pean veel ühest asjast rääkima: hallitus. No ma hallituslaikudega kraami nagu päris ei söö, lõikan ja eraldan ja teen muud värki hallituslaikudega, aga põhimõtteliselt kui maitse on okei, siis tarvitan selle toiduaine ikkagi ära. Seega kui viilujuustu pakendis on silmaga näha paaril viilul hallitusribake ja ülejäänud kolmkümmend viilu silmaga vaadates puhtad, siis ei lenda pakitäis juustu üle vasaku õla prügikasti. Pestopurki tahab ka hallitusträpsuke serva tulla. Vahel tomatipastale. Sai-leib väga ei saa hallitama minna, sest see saab kas otsa või lendab sügavkülma. Nii, selle jutu peale ilmselt mulle keegi enam külla ei julge tulla, või siis tullakse oma moonakotiga :) 

Te ei pea mulle üldse mingeid teadusuuringute viiteid ja linke panema hallituse ohtlikust mõjust ja hallitusseente nähtamatust niidistikust, sest ega mind ümber ei veena nagunii :) Ja kuni ma päris lapiti maha ei kuku ja suust vahtu ei hakka välja ajama, söön ma ilmselt sellist kraami edasi. Aga kui ma hommepäev peaksin surnult maha kukkuma, siis võite muidugi isekeskis arutada, et vai-vai, ju ta ikka 39aastaselt suri seepärast, et hallitust näost sisse ajas :) Ja ega ma ju vastu ka hakka sel juhul vaidlema. 

Laupäev, 15. mai 2021

Ebaseksikalt essust


Nüüd tuleb vastus Anonüümsele kommenteerijale, teemaks ülipõnevad keemilised vetsupotid :) Ja nagu ikka, ei oska ma vastata lühidalt. See-eest mäletan ma, kui segane see teema mulle endale aasta tagasi oli.

Rääkida saan siis ühe suvehooaja kogemustest. Meie käisime asja uurimas ja arutamas mingis karavani- või matkatarvikute kaupluses Tallinnas, poe nime muidugi ei mäleta enam, igatahes oli Õismäel. Väga asjalik müüja oli. 
Esimene eelarvamus, mis sai õnneks kummutatud, oli pottide suurus. Teatavasti karavanides, paatides jms kohtades on määravaks sageli ju suurus ja seepärast suurem osa valikus olevatest pottidest on õige pisikesed, no enamus ju suisa kaasaskantavad variandid, seega liiga suure eksemplariga vist ei taha keegi mööda ilma ringi joosta. Meie kaheses Päikesemajakeses pole ka ruumi just ülearu, aga lähtusime siiski sellest, et see võiks olla võimalikult ligilähedane nendele mõõtudele, mis inimestel kodudes on. Ja õnnestus küll selline saada, kuigi see vist oligi siinses kaubandusvõrgus saadavatest üks suuremaid. Firma on Thetford / Porta Potti, täpset mudelinumbrit ei oska enam öelda. Puhkajad seni kurtnud ei ole, et liiga väike või ebamugav asjatamiseks. 

Võtad siis aga poti sülle ja paned, kuhu vaja. Veidi naljakas tunne on küll :) Tegelikult on pott kahes osas, nii et kogu kremplit ei pea korraga kuhugi lohistama. Veepaaki võib ka ju samas kohas täitsa, selleks ei pea ülemise osaga kuhugi kaugele minema. Sangad-värgid kõik on olemas, seega mugav kanda. Natuke raske küll, kui näiteks selg haige. Mu meelest meil paak sinna kuhugi 20 liitri kanti.

Aga edasi. Üks asi, millele ma esimese hooga ei osanud mõelda: lisavidinad-vahendid. 
Spetsiaalne WC-paber. Rulli hind umbes 1 EUR. Vist jäime eelmisel suvel korra varustamisega hätta ja andsime klientidele ka tavalise paberi, midagi hullu ei juhtunud, aga päris pidevalt tavalist kasutada vist siiski pole soovitav. 
Kotikesed jäätmepaaki. Iga tühjenduse järel panen kotikese, pakis on 15 kotikest ja maksab 18-20 EUR.
Vedelik veepaaki. Paaki täites valasin umbes mingi sortsu, tegelikkuses on muidugi kogused vastavalt ruumi temperatuurile jms. 

Võib-olla ei juhtu midagi erilist, kui neid vahendeid ei pane, aga no klientide puhul ei hakanud riskima, et poole hooaja pealt mingi jama tekib. Ja tõepoolest, lõhna üle ei saanud kordagi kurta. Tõsi, iga tühjenduse järel pesime-loputasime võrdlemisi korralikult. Kui on suvine aeg ja veevoolik võtta, siis ju pole probleemi. 

Ebameeldivad aroomid aitab ära hoida ka see luugike, mille avad siiski vaid asjal käies, muul ajal on see kinni. Kartsin küll, et kuna kasutajad ju samuti enamasti sel alal võhikud ja tulevad uude kohta ja siis vuristatakse lademes infot ümbruse ja koha ja tehnika ja WC-poti kohta, et äkki ei saada hakkama või ei püsi meeles, aga tundub, et läks ladusalt kõik. Mul ei olnud isegi poti kõrvale kasutusjuhendit trükitud :) 

Meie jaoks ainus (paraku määrav) pettumus oligi vist see sage tühjendamine. Poes arvati, et peaks ikka mingi nädalakese hakkama saama, aga et kui on õllejooja-rahvas, siis vähem. Selge on aga see, et kes saarele puhkama suvel tuleb, ega see ikka naljalt siin kuiva ja erinevat märjukest pruugitakse kõvasti. Enamasti on kaheöised majutused ja iga vahetuse ajal ka tühjendasin. Ehk oleks ka kolmanda öö ära venitanud, aga esiteks ei tahtnud ju järgmiste öömajaliste ajal neid segama minna ja no üldse paha, kui näiteks õhtul hilja või öösel vaja tühjendada. Ja ma räägin siis kahest täiskasvanust (siit ka vastus küsimusele, miks ma sinna majakesse eriti lapsi või kolmandat majulist ei taha :))
Ah jaa, indikaator on olemas nii veekoguse kui ka selle teise paagi täituvuse jälgimiseks, seega paaki avama-sulgema ei pea, et olukorrast aimu saada. 



Sellised sangad siis nii alumise kui ülemise osa kandmiseks. Ja kõik on väga funktsionaalne, midagi ei nirise mööda sääri kandmise ajal :)

Seega lühidalt. Kui mul oleks vaja tualetti suvekoju (talvise aja kohta ei oska rääkida) ja pere pole väga suur ja kanalisatsiooni ehitamine väga komplitseeritud, siis mu meelest on see pott igati aus ja hea. Ikkagi väga lihtne ja kiire võimalus. 

P.S. Tundub olevat see pott

Neljapäev, 13. mai 2021

Hakkame pihta!

 Ma arvan, et ei tule mitte kunagi mitte ühtegi kevadet, mil hooajaga alustamine lihtsalt ja normaalselt läheks. Esiteks ei lõpeta me kunagi ehitamist ega remontimist. Ja loomulikult jääb see kõik viimasele minutile, mis tähendab, et esimeste majutujate auto keerab õuele, kui meie alles ajame kraavi kinni või värvime seinu. 

Teiseks, alati leiab mõne üllatuse. See on juba vana uudis, et musträstad jm tegelased vana maja teist korrust armastavad ja end sõna otseses mõttes läbi tuulekasti laudade järavad. Eelmisel hooajal lisandus herilaste teema. Nägin küll, et üleval ühes toas koristamas käies oli iga kord paar tegelast elu üle mõtisklemas ja ringi kakerdamas, ent milline p e s a seal tegelikult oli, see selgus aegu hiljem. Nüüd annab seda nende tekitatud jama likvideerida. August katuseharjas ma parem ei räägi. Oleme nüüd pool maja lahti harutanud ja uuesti kokku pannud. Lootusrikkalt.

Nüüd olen kaks päeva edasi koristanud seda talvist jama, aga... üllatus-üllatus, iga kord üles minnes on JÄLLE mõned tüübid ringi kakerdamas. Mõistus on otsas. Eelmine hooaeg saime viimaste öömajalisteni hakkama, siis sattus herilasefoobik ja tema tuli keset ööd ümber tõsta, aga kui tänavune hooaeg sedasi käima läheb, siis...

Järgmiseks mõtlesid Soonlepa noored, et on hirmus kavalad ja lõpetavad tänavu Päikesemajakese vetsu süles tühjendamise. Paneme kanalisatsiooni ja ülejäänud suve on elu nigut lill. Lasime teisest Hiiumaa otsast kopa kohale kärutada, kerisime ja kraestasime sada meetrit toru ja kaablit ja mida kõike veel. Kui me nüüd edasi ainult essust räägime, siis vajab see loomulikult kallet, saja meetri peale peaks see kalle juba õige sügavale minema. Aga septik, milleni toru pidanuks jõudma, asub oluliselt kõrgemal :) Okei, pump vahele. No aga siis tuleb ikkagi paas vastu ja... no sõnaga, jama rohkem kui rubla eest. Ja kui kõik need kopa ja kopamehe päevad ja enda töö ja vaev rahaks arvutada, siis oleks vist lihtsam olnud seda keemilist vetsu tühjendada. Või üldse putka kinni panna. Viimast varianti kaalume endiselt väga veendunult. Eriti kevaditi. Sügiseks ununeb kõik halb...

Aga no ikka rõemsalt edasi, eks ole!





Minu lammas.

Otsustasin, et on aeg ka traktori peal olles pilti teha.

See pilt jääb meenutama tegelikult mu tunne-oma-kodumaad-tiiru. Kui me üks hommik startisime Tallinnast, tegime väikesed ladustamistiirud Põltsamaal, siis hüppasin Tartusse kontorisse, siis õhtu Tartumaal ja järgmine päev Viljandi ringil ja Pärnumaa tuttavate juurest läbi, 10 minutit Pärnus toidupoe väisamiseks ja siis viimasele praamile ja...no nii umbes pool üks öösel oled kodus oma voodis.




Teisipäev, 11. mai 2021

"Sa lahkusid vara"

 Tänuväärne kogemus kaante vahele pandud, aga kohati jäi mu jaoks eklektiliseks või katkendlikuks. Kuigi autor järgis kronoloogilist ajajoont, siis ometi olid mingid veidrad lüngad. Võis ka muidugi olla, et kuna tegemist on omas ringkonnas tuntud inimestega, siis eeldas autor, et lugejal on arvestatav osa taustainfot niigi olemas. Minu jaoks olid siiski nii autor Louisa Young kui ka tema armastatu ja raamatu peategelane Robert Lockhart tundmatud kujud, asusin lugema puhtalt lehelt. 

Kõrge hinne tuli peamiselt tükatise siiruse ja valusa avameelsuse eest. 




Laupäev, 1. mai 2021

Elu alles ees

"Elu alles ees" Romain Gary (Émile Ajar)
Jälle üks selline nuta-ja-naera raamat.
Lugu on jutustatud 10-aastase Momo silmade läbi, aga loomulikult pole see mingi lasteraamat. See on lapse jutustus, kes elab pensionile jäänud litsist juudimuti Rosa juures, kelle juures on kostil teiste, alles ametis olevate litside lapsed. Läbi virvendavad veel endisest poksitšempionist transvestiit Lola, vaibamüüja Hamil jt sümpaatsed tegelased.
Kõik see eelnev on nii tavaline, et pole mainimist väärtki. Asjad lähevad huvitavamaks aga siis, kui Rosa tervis hakkab allamäge veerema ja seniilsus aina sagedamini uksele koputab.
Ilus lugu armastusest ja hoolimisest, Õnnepalu võrratus tõlkes.
P.S. Raamat ilmus äsja kirjastuse Tänapäev Punases sarjas, nii et uute raamatute sõbrad võivad otsida teistsugust kaanepilti.